Kired Eesti moeköögis

Anu kihutab kohtumisele otse Kuldnõela moeauhinna arutelult. Taas lasub žüriil vastutusrikas ülesanne sõeluda kuue talendi seast välja kõige paremad. Aldo saabub lausa jooksuga. «Ma olen kollektsiooni tegemise ja asjaajamise käigus täna jooksnud 36 kilomeetrit,» hõiskab ta rõõmsalt. Moeelus tegutsedes on tempo kiire ja päevad pikad – Eestis pole pinget ja põnevust põrmugi vähem kui maailma moepealinnades.

-Teie kaks olete käivitav jõud Tallinn Fashion Weeki taga – kuidas te kümne aasta eest nii ambitsioonika idee peale tulite?

Aldo: Kui linnal pole oma moenädalat, pole seal ka arvestatavat moeelu – nii lihtne see ongi! Eesti moodi pole olemas, kui me seda ühiselt ei esitle.

Anu: Korraldasin Balti rõivamessi ja moesündmusi, oskused midagi veel mastaapsemat käivitada olid olemas. Ja selge kogemus ka – kõike, mis lavale pannakse, tahavad inimesed kanda! Lava muudab moe elavaks ja atraktiivseks.

Aldo: Sel ajal, kui me alustasime, oli ehk kolm-neli disainerit, kellele üldse oli jõukohane oma show püsti panna. Mõtlesime, et mis see Eesti mood üldse on, kui mitte keegi seda ei näe ja sellest midagi ei tea. Maailmamoest teatakse rohkem kui kohalikust loomingust! Tahtsime olukorda parandada.

-Mis on moenädala eesmärk?

Anu: Väga konkreetne – tuua mood inimestele lähedale. Tallinn Fashion Week on hüppelaud, kust iga autor lennutab oma loomingu just nii kõrgele ja kaugele, kui tiivad kannavad! Me pole lennuk, mis kellegi tippu veab, samal ajal kui disainer pardal šampanjat joob.

Aldo: Mitte keegi ei oota lendaval vaibal kohale toodud uusi talente. Endal peab olema tohutu tahe ja võime oma ideid teostada. Alati vinguvad just need, kellel pole endal pealehakkamist, neile tundub, et kõik saavutused peaks keegi teine kandikul kätte tooma.

Anu: Mulle on tähtis ka kunstiline elamus – head moesündmust võib täiesti võrrelda teatrietenduse või kontserdiga. Ja lisaks saad endale midagi ilusat selga valida.

Anu: Kümne aasta jooksul on hoiakud kõvasti muutunud. Alguses ikka rünnati – mis te oma moenädalat siin teete, üritate kaltse müüa kalli raha eest. Aga nüüd kannavad inimesed Eesti disaini uhkusega.

Aldo: Ja need «kaltsud» siin on oluliselt odavamad ja kvaliteetsemad kui maailma moelavadel. Eks see ole paljudele oma kogemuse kaudu kohale jõudnud.

Anu: Kui andekas disainer istub kusagil ateljees ja vaid mõni inimene teab, et ta seal istub, siis ega sellest suurt kasu ei ole! Tallinn Fashion Week toob disaineri sõna otseses mõttes inimeste ette, inimene saab idee, kontaktid ja julguse ateljeesse minna.

Aldo: Palju on neid, kes tahaks mõne disaineri loomingut näha, aga nad ei saa etendusele iialgi kutset, kuna disainer lihtsalt ei tunne neid! Neil on võimalus pilet osta ja kohale tulla. Selline avatus pole maailmas sugugi tavaline, moeringkond on alati upsakas, kinnine ja konfliktne.

Kuldne laud ja kurjad bulgaarlased

-Konfliktne – kas ka Eesti moes möllavad kired?

Aldo: Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki, aga ikka leidub valvehaukujaid, kelle meelest kõik teised teevad valesti. Ütlen neile lihtsalt: «Head teed!»

Anu: Keegi ei taha, et teda ära kasutatakse, aga osale moeinimestest ühised eesmärgid ei loe. Loevad ainult isiklikud ambitsioonid. Mitmendat korda selliseid ju teiste selga liugu laskma ei võeta.

Aldo: Naljakas on see, TFW tiim ei osale ise kunagi üheski skandaalis, aga meid kistakse alati keerisesse kaasa. Mulle tundub, et skandaale tekitavad need, kes tunnevad ennast kõrvalejäetuna ja loodavad tänu skandaalidele tähelepanu.

Anu: Intriige on moemaailmas küllaga. Aga meie ei tee sellest mingeid negatiivseid järeldusi ega mõtle, et see inimene on nüüd vastasleeris. Igaühel on õigus arvamust avaldada. Ehkki kahtlen, kas selja taga kritiseerimine midagi paremaks muudab.

Aldo: Tallinna moenädalat on püütud ka üle võtta. Kalev Meedia kuldse laua taga istus Alar Pink, kes tahtis, et ürituse nimeks saaks Avenüü Fashion Week! Meediakontsern läks poole aasta pärast pankrotti, aga Tallinn Fashion Week tegutseb tõusvas joones edasi. Tegime viimasesse numbrisse moeseeria ja kuna ajakiri jättis töötasud maksmata, tasusime Tanel Veenrega ise kõik võlad – meie arvates ei tohi inimesi ära kasutada.

Anu: Avenüü tingimus oli ka, et nende enda ürituskorralduse agentuur korraldab kõik! «Moekogemus meil küll puudub, aga me oleme mitu aastat edukalt korraldanud Tallinn Horse Show’d,» teatas Pink. Mul jäi suu lahti! Ütlesin rahulikult: «Noormees, mina olen olnud moebisnises kauem, kui sina oled elus olnud.»

Aldo: Ja siis kummitab meid veel bulgaarlaste needus – usu või mitte, aga Bulgaarias tuli kellelegi geniaalne idee, et nii Tallinna kui ka Londoni moenädal peaksid kuuluma nende alla ja maksma kümnist!

Anu: Eks neist rünnakutest ole kasu ka, tänu sellele on Tallinn Fashion Week Euroopas kaitstud ning Kuldnõel patenteeritud kaubamärk.

-Anu, sina oled ka Eesti mainekaima moeauhinna Kuldnõela taga. Kust selline mõte tuli?

Anu: Moeloojad vajavad tunnustust ja motivatsiooni, selleks saigi auhind kahekümne aasta eest loodud. Toona võtsime enamasti eeskuju Soomest ja Kuldnõela eeskujuks oli nende moeauhind Kultainen Vaatepuu. Nüüd on Kuldnõela platvorm oluliselt laiem.

Aldo: Tunnustus innustab loomingulisi inimesi tegutsema! Ja mood pole üldse mingi kerge ala, see võtab sinult ju terve elu. Minule näiteks andis omal ajal just Väikese Nõela võit julguse ja tõuke moele pühenduda.

-Miks just Kuldnõel? Ja veel selline suur jurakas?

Anu: Mäletad, kunagi oli selline jube koht nagu ERKI söökla. Aga seal sai alguse palju suuri plaane! Nii umbes sada aastat tagasi istusime Katrin Kuldma ja Aet Aleviga sööklas ja rääkisime geniaalsest ideest hakata Kuldnõela välja andma. Kõrvallauas istus metallikunstnik Jaanus Valt – hõikasime siis: «Hei, Jaanus, tule meie lauda, on üks idee.» Ja kuna Jaanus on sepp, sündiski visioon, et Kuldnõel peab olema massiivne rauast nõel, lehtkullaga kaetud. Mitte mingi tilluke kübaranõel. Eks selle üle on ka palju vaieldud, kuid sümbol on ennast õigustanud.

-Kuldnõel ja Hõbenõel – moeauhindade väljaandmine on riskantne asi. Alati leidub keegi, kes pole võitjaga rahul…

Anu: Sellega tuleb lihtsalt leppida. On tohutu suuri egosid, kes enda silmis vääriks ainult võitu, ja kui võidab keegi teine, ei suuda nad seda andestada. Veel aastaid hiljemgi ei saa solvumisest üle.

Aldo: Aga mood on lihtsalt alati subjektiivne! Näiteks Supernoova – ma olen viis korda osalenud, kahel võitnud ja kolmel siis nii-öelda kaotanud.

Anu: Juba esimeste auhindadega Balti rõivamessilt saime intriigi kaela – sündmus sattus juhuslikult minu sünnipäevale ning sellest tehti kohe suur number. Samuti olid mõnele pinnuks silmas meie head suhted Aldoga, ehkki tema võit oli väga ülekaalukas. Sa ei kujuta ette, kui palju aastaid need sünnipäevalegendid meid saatnud on… Kes ise ei võida, näeb hea meelega süüdlasena mingit muud põhjust kui omaenda vähest andekust.

Kapriisid, kadedus ja neljameetrine torn

-Kas mõni eredam skandaal moenõeltega seoses ka meenub?

Anu: Iga kord on kisa, et miks võitis just see disainer! Aga tulemus on matemaatiline žürii häälte summa, seal ei saa olla mingeid salasepitsusi. Eelmisel aastal kutsusime lausa ajakirjaniku žürii tööd jälgima, sest spekulatsioone oli nii palju, et ei näinud muud võimalust žürii erapooletuse tõestamiseks.

Meil on üks suur skandaalne loobumine – Reval Denim Gild. Võib-olla nad lootsid, et saavad niiviisi rohkem tuntust ja tähelepanu. Tänu nende ründavatele avaldustele tuli meie etendustele aga rekordarv külastajaid. Põhjus oli tegelikult väga lihtne – Reval Denim Gildi tiim esitas nõudmised, mida polnud võimalik neis ruumides teostada. Umbes nii, et ehita meile neljameetrine torn kahemeetrise laega ruumi. Ma olin väga paindlik ja püüdsin kõigiti kompromissi leida, aga mis sa teed – need tegelased, kes pole ise iialgi korraldanud mitte ainsatki moe-show’d ei kodu- ega välismaal, teavad ju ikka kõige paremini, kuidas neid asju tuleb teha.

-Neist kapriisitaridest on mõni seniajani sapine. Kas TFW uks on neile nüüd suletud?

Anu: Ei, miks? Igaüks saab esitada sooviavalduse ja osaleda, kui programm võimaldab. Me pole Aldoga kumbki konfliktsed inimesed, meie huvi on arendada Eesti moeelu tervikuna, ei eksisteeri mingit kinnist siseringi.

Aldo: See on täiesti vastupidi – aitame alati edasi noori tegijaid, kelles näeme potentsiaali. Oma jõududega ei saaks nad sellist üritust, tähelepanu ja publikut mitte kunagi.

Anu: Vahel on raske aru saada, kui vaenajate poolele läheb inimene, kes on äsja olnud liitlane ja kellel on endal olnud kõik võimalused korralduses osaleda ja paremini teha.

Aldo: Ma võin otse öelda, miks suhted Oksana Tanditiga pole endised – talun igasugust kriitikat, aga ei suuda leppida sellega, kui keegi puhtast kadedusest selja taga solvab minu kolleege, teisi disainereid, kes Tallinna moenädalal üles astuvad. Respekt teiste moeloojate suhtes ei lase seda teha!

Anu: Aldo on tegelikult ju hea inimene, ei taha halvasti öelda. Aga kui keegi kogu aeg peale käib ja tahab ära kasutada sinu ideid, tuntust, kontakte, ennast tiiva peale sokutada… Viimaks võttis ennast kokku, ütles rahulikult: «Teen mis ma teen, aga koos sinuga ma enam midagi ei tee.» Sellest hetkest, kui teisi enam mugavasti ära kasutada ei saa, ongi mõne inimese silmis saanud TFWst üleöö saanud «täiesti kohutav üritus».

Osa disainereid eeldab, et korraldajad on tema töötajad. Näitab näpuga, teised jooksevad. Riias valitseb slaavilik lähenemine, disainerile saab igal sammul osaks palju kummardamist-ümmardamist. Osale see vist sobib. Eestis peab arvestama ka teiste loojate soovidega ja koostöö on sageli meie talentide jaoks kõige raskem.

-Kus ja millal teie endi koostöö alguse sai?

Aldo: Kohutavalt ammu! Mina olin siis kuusteist.

Anu: Kohtusime Sixtinas. Mina olin mingitel arusaamatutel põhjustel modelliagentuuri juhataja ning Aldo ja Carmen Kass modellid. Ükskord õnnestus mul veenda teda Golden Lady sukkpükstes lavale astuma, minu suur rebasekasukas seljas, vaatasin siis, kuidas ta tuli Bonnie ja Clyde’i treppidest alla ja ütlesin:  «Aldo, sul on maailma kõige ilusamad jalad!» No need on ju nii kohutavalt pikad.

Aldo: (Naerab jupi aega.) Meil käib alati huumor ja intensiivne töö korraga. Oleme seda tüüpi inimesed, kes tahavad midagi ära teha ja on valmis selle nimel kas või ööpäev läbi pingutama.

Anu: Eks igaüks tunneb oma kutsumuse ära. Aldo tahab luua ja mina korraldada. Kuueaastaselt panin püsti esimese teatrietenduse, müüsin sinna pileteid ja puha… Küllap on see lihtsalt inimese loomuses, mis tal kõige paremini õnnestub.

-Suure pinge all töötades pole omavahel tülli pööranud?

Anu: Kui sa tead, mida teine suudab, ja austad tema võimeid, siis mõni ajutine erimeelsus seda asja ei muuda. Aldoga oleme alati liitlasteks jäänud.

On olnud aegu, mil korraldasime FIBITit, Moekuulutajat Tartus, Riias üritust FIP – fashion is passion – ja veel Tallinn Fashion Weeki. Ja need kõik toimuvad sama hästi kui korraga! Aasta oli vist 2009 ja see oli ikka võimatu töömaht. Uhke asi!

Aldo: Sellest sa näed, et pinge ja suur koormus ongi moemaailmas tavaline asi. Igal pool maailmas. Vahel emotsioonid möllavad, aga tuleme sellega hästi toime.

Lumekuhi ja nähtamatu näitus

-On teil moenädalate korraldamisest ka ekstreemseid muljeid?

Anu: Oi, väga palju! Moealal töötamine ongi paras ekstreemsport. Mitte ainult emotsioonide skaalal. Oleme näiteks töötanud põlvini lumes. Tallinn Fashion Week toimus tol korral Telliskivis – kohta valides mõtlesime, et äge, õitsev ja arenev organism.

Aldo: Ja on ka oluline, et külalistel oleks mõnusad söögikohad, moenädal ei saa toimuda kusagil keset tühermaad.

Anu: Etenduste päeval tabas linna ootamatu lumetorm. Linnast Telliskivisse oli võimatu saada, trammid seisid, taksot polnud.

Aldo: Sponsorautot ei olnud näha – selle asemel oli suur lumekuhi!

Anu: Sügis oli väga soe olnud, nii oli meil tõsisem arutelu ühe klaaskuplikujulise näitusepinna ümber, kus kasvatati tomateid. Meie soov oli avada seal Ketlin Bachmanni moenäitus, viimaks saime läbi häda tomatiproua nii kaugele, et tomatid kolisid välja.

Aldo: Näitus oli imekaunis, kuid seda ei näinud lõpuks mitte keegi! Kaunis klaaskuppel oli lihtsalt kaetud poolemeetrise lumega ja kokku kuus inimest avastas lumepalli seest disaineri ja moe.

Anu: Külalisi ootas tohutu garderoob, aga oli nii külm, et tervelt üks inimene jättis oma mantli sinna.

Aldo: Kultuurikatlas on seevastu ideaalsed tingimused, mingi ilm meid seal ei morjenda!

-Mis teid motiveerib seda meeletut vankrit vedama?

Anu: Mulle meeldib panna asjad toimuma! Kuid mul puudub ambitsioon ise esiplaanile ronida, ma ei taha ja pole ka kunagi tahtnud saada mingiks Eesti moeemaks! Saan aru, et meil on džässiema ja filmiema ja nii edasi, aga mulle see ei sobi. Oleks ju kummaline, kui toon lavale 26 moeloojat, aga figureerin ise igal pool. Nemad peavad olema laval! Mina olen hea meelega lava taga.

Aldo: Mul endal pole kunagi blokki ette visanud. Võib ju mõelda, et miks ma vean seda moenädalat, kasvatan endale rivaale… aga minu jaoks ei ole sellist asja! Mul on ainult hea meel, kui moepilti ilmub uusi talente ja ma saan korraks nende lennuvõimele hoogu juurde anda.

Anu: Eestis pole kiitmine kombeks, aga vahel siiski keegi tuleb ja ütleb midagi head. Olen saanud tänusõnumeid ka täiesti võõrastelt numbritelt. Ning võin käsi südamel öelda – intriigid jõuavad küll rohkem meediasse, kuid enamik moenädalatel osalejaid on väga positiivsed inimesed, kellega on rõõm töötada!

Aldo: Anu lihtsalt suudab üksi korraldada sama suuri asju, milleks mujal maailmas on mitmekümneliikmeline meeskond.

Anu: No kuule – ma pole mingi kangelanna! Iga töö, mis pühendumist nõuab, on sama väärtuslik. Meile on tunnustus, et nimekad tegijad tahavad osaleda. Näiteks Kriss Soonik müüb maailmas rohkem kui võib-olla teised moeloojad kokku, aga ta eelistab oma kollektsiooni esitleda just Tallinn Fashion Weekil. Üha enam eestlasi, kes on endale maailmas nime teinud, saab meie kaudu tuttavaks ka kodupublikule.