Reisimine on üks keeruline asi ja selle pärast saan ma aru küll nendest arglikest inimestest, kes ostavad pakett-teenuse või ei tõsta ilma kaaslase ja turvavõrguta kodumaalt jalga välja. Kui aga töö või rännuhimu paneb su olukorda, kus pead palju ja üksinda maailma avastama, siis on ehk abiks mõned trikid, mille ma olen aastate jooksul kõrva taha pannud.
Välismaal käimise juures on kõige toredam see, et ükski tuttav ega rahvuskaaslane sind ei tea ega tunne ning see paneb meid kohati käituma palju vabamalt kui kodus. Teate ju küll neid klišeesid puhkusereisidel loomastuvatest Inglise poissmeestest?
Noh, ka ilma loomastumiseta saab käituda nagu jobu, võtta lennukis kingadest välja on haudunud juustud, trügida mahalubamist ootava rahvamassi keskel nagu ainult sul oleks kiire, lasta diskreetselt tuult.
Piisab ka sellest, kui kaaslase või telefoniga liiga valjul häälel lobiseda, sest alati võib juhtuda, et su selja taga seisab eestlane. Peale selle, ka neile, kes su keelest aru ei saa, on tüütu kuulata pool veinipudelit nahka pannud inimese uljast kädistamist.
Minul on tööl seljas seelikud ja sukad, sokke kannan ainult matkal kui sedagi. Kuid reisile minnes mahutan alati oma väiksesse kohvrisse paari sokke, sest ka palaval suvel on millegi pärast hotellitoa põrand jääkülm.
Kel jalad ei külmeta, leiab ehk lohutust pidžaamapüksteist või kallima lõhnaga magamissärgist, igale oma. Selline väike asi teeb uskumatult suure vahe, kui ees on töö arvuti taga hotellitoa anonüümses öös.
Peale sokkide mahutan kohvrisse bikiinid ja kleidikese, et vabal hetkel teha tiir linna kuulsas džässiklubis või hüpata hotellikompleksi basseini. Veel parem kui randa. Tihti on mu tööreisid nii tihedalt kohtumisi ja kohustusi täis, et peale viimast päevakorrapunkti ja viisakusdrinki vajuvad teised oma tubadesse.
Mina aga pigem näpistan une arvelt ja ekslen üksinda magavas vanalinnas, jooksen hommikul enne kohtumist randa või sõidan metrooga mõned peatused, et osta turult kohalikku kultuspirukat.
Jah, koju jõuan surmväsinuna, aga samas mäletan ma ikka veel seda korda, kui Londonis pärast koosolekut South Banki linnafestivali lõpupeole läksin ja kohalike kunstnikega food truckist öist juustuburgerit sõin. Varase voodissemineku järjekordses hotellis unustaksin järgmiseks nädalaks.
Üks tüütumaid asju üksinda reisimise juures on see hetk, kui oled end mugavalt hea vaatega kohviku diivanile kerra tõmmanud, arvuti seina ühendanud ja kohalikku kohviimet jooma hakanud, kui jõuab pärale vana sõber pissihäda. Oleks mul kaaslane, lippaksin tühjade kätega, aga üksi võtan alati käekoti, arvuti ja rahakoti kaasa. Suurtes linnades on osavad vargad.
Samuti hoian välja minnes hotellis teist pangakaarti, millele kindlasti koju jõudmiseks vajaliku summa jätan. Ka passi jätan hotelli, kui teine dokument on kaasas. Muidugi pole mult kunagi kotti varastatud, aga väga hea on teada, et isegi kui see peaks juhtuma, saan hotellis uue toavõtme küsida ja kõik muu on juba ette tegelikult korras.
