Mäe Andres ja Oru Pearu olid oma eluõhtul ikka tohutud filosoofid, kuula ja imesta – justnimelt kuula, sest Indrek Sammul luges ERR-is katkendeid A. H. Tammsaare «Tõest ja õigusest». Hästi luges ja muidugi see Tammsaare teksti sügavus, laiahaardelisus ja – juba äraleierdatud mõiste – mitmekihilisus ajab kohati lausa hirmu peale... Aeg-ajalt depressiivsem kui Kafka, siis jälle vaimukam kui Hašek. Nii kirjutab meile lugeja Franz K.
Igatahes kõige selle juures tuli mulle meelde minu enda vanaisa, kes oli justkui Andresest ja Pearust kokku pandud, sest kui ta tööd rühmas, siis «täie rauaga» nagu Mäe peremees, kus ei antud armu ei endale ega teistele; kui vanaisa pulli tegi, siis ka ikka korralikult, nii nagu Oru Pearu. Vanaisaga oli huvitav rääkida, eriti poisikesel, kes elust ei tea veel tuhkagi, pealegi olid Kutil (kõik, kel nimeks August, seda kutsuti Kutiks) head parajalt vimkasid täis ütelused. Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, seda rohkem saan aru, et tal oli ka oma tõde ja õigus. Ja tal oligi tihti õigus. Otsustage ise, kirjutan siia parimad ütelused välja ja juurde ka kommentaarid.
Vanadus ja võim
«Vanaduses võetakse sul võim nii ära! Sul pole enam mingit võimu ei kellegi ega millegi üle, sind nöögitakse igast otsast, nii et lõpuks ei tahagi enam elada!»
Kaduva võimu ja nöökimise all pidas ta silmas ikka vananemist, jõu raugemist, haigusi, st enam ei suuda midagi teha – elus oled, aga teha suurt midagi ei suuda, ainult oled kuidagiviisi, sisuliselt ootad jõuetult surma.
Vend ja lapsed
«Ju mõned moo lapsed oo ikka venna tehtud!»
Mammi kuuldes, kes kasvatas suureks üheksa last, oli see räige ebaviisakus, aga ega me täit tõde tea. Ajad olid karmid, segased 40ndad ja 50ndad, kes varjas ennast sakslaste eest, kes kommunistide eest, eks vanaisa vihjas sellele, et üks tema vendadest oli pikalt nende tares maapaos ja tol ajal 20-aastane mammi hoidis tal silma peal ja juhtuda võis nii mõndagi, vähemalt vanaisa arvates.
Tagumikuga maksmine
«Mis naabrimutil viga, ta maksab ju tagumikuga!»
See oli konkreetne vihje, et naistel, kel püksikumm on lõtv, on alati eelis näiteks kolhoosi traktoristiga haltuura-kaubale saamiseks – tasu toimub natuuras. Meeste valuuta oli viin, aga mõningate naiste valuuta ikka omaenda ihu. Vanatüdruk «teenindas» poissmeestest tarktoriste ja muidugi mitte ainult poissmeestest...
Võib olla tänu «sellistele» naistele jäid suured kogused viina joomata... Kes teab.
Pruudi kinnihoidmine
«Ilma kripsakast tegemata sa plikat kaua kinni ei pea!»
Vanaisa sõnad «eesti keeles»: kui sa pruudiga kiirelt vahekorrani ei jõua, siis on ta varsti läinud, sest naised on juba sellised, et «kripsakata» asi kaua ei toimi, neil kaob see õhin ära.
Õrritamisest
«Kui sa õrritusega pruudi nii kaugele viid, et ta ise juba «kripsakast» tahab, aga sa siis ei tee, siis satud naise püha viha alla, ta võib lausa haigeks jääda – tahab, aga ei saa! Siis on teil kõik läbi.»
Eks naised ise teavad paremini, kui suur tõsi see on, aga mulle tundub, et üks nö tüviseadusi naiste kohta, et teatud staadiumist alates on mehe poolt kuritegu ei öelda. See on minu isiklik arvamus ja ei arvaks nii, kui poleks vastavat kogemust. Ja sündmused võivad toimuda väga kiiresti – ühed ei saanud õigel ajal kokku, teised said, aga kuna see oli (naisel) otsustamise aeg, siis pandi paika saatusi ja terveid elusid. Ja kõige taga on õigel ajal sooritamata kripsakas, nii nagu vanaisa juba targalt ütles.
Naistest
«Ei noh... Mis nüüd mina – naised ise tahtvad ju!»
Vanaisa Kutt pani naised sõna otseses mõttes tanki ja distantseerus süüst oma kõrvalehüpete ees. Aga... jällegi, kui alguses tundus see mulle puhta eneseõigustusena, siis nüüd näen, et eks siin ole jällegi tõtt sees küll ja veel.
Joomisest
«Kus ma olin kolm päeva? Nagadega joomas! Aga halba pole ju olnud...»
Vanaisa oli kolm päeva kadunud, mammi hakkas juba muretsema, et äkki on midagi juhtunud, aga siis ta tuli ja andis mammile aru just täpselt nii, nagu kirjutasin. Iroonia on selles, et «nagad» olid vanuses 61, 66 ja 71...! Vanaisa võis nö bossata, sest ise oli ta juba 80 täis saanud. Aga halba polnud olnud selles mõttes, et kõik on ju terved ja elus, mingit kuritööd pole sooritatud. Aga kuritöö oli sooritatud mammi vastu – ta oli ju muretsemisest täitsa otsas.
Surmast
«Ei, surma ma ei karda, aga peaasi, et tuleks sedasi kiirelt ja täiega, et poleks mingit voodis virelemist, teiste kantselduse all olemist, ei mingit lamatistes lirtsumist!»
Aga läks just nii – saatuse kättemaks ülekohtu eest, mis tehtud mammile? Ikkagi pidi Kutt viimased kaks aastat oma elust virelema voodis, aga õnnis vanaema kukkus jala pealt tööpostil olles, piimaämbrid just käsitsi lüpstud sooja piimaga kõrval. Kukkus ja jäi ja oligi kõik. Ehk oli see tõesti saatuse heldus: kui elu on olnud raske nagu Krõõda, Mari ja Pearu eide oma kokku, siis olgu surmgi selline kerge, kiire ja valutu. Vanajumal justkui ei suudagi inimesele peale rasket elu muud pakkuda trööstiks kui kerget surma.
Need olid minu meenutused vanaisast, kes oleks saanud sel aastal 100-aastaseks ja A. H. Tammsaare romaan «Tõde ja õigus» ilmus 90 aastat tagasi – mulle tähtsad daatumid mõlemad.