Aasta lõpuni on jäänud veel paar päeva ning paljud meist hoiavad hinge kinni – kes veel selle aastanumbri sees meie hulgast lahkub? Tundub, et lõppev aasta on olnud erakordselt jõhker, mis puudutab meie elu mõjutanud ja rikastanud kuulsate ja andekate inimeste surmasid. Miks see nii võib olla?
Selle aasta alguses leinasime David Bowie’t ja «Harry Potteri» saagast tuntud näitlejat Alan Rickmani, samuti lahkusid Prince, Leonard Cohen ja George Michael, kirjanikud Harper Lee ja Umberto Eco, näitlejatest on meie seast muuhulgas lahkunud Doris Roberts, Alan Thicke, Zsa Zsa Gabor, Carrie Fisher ja Debbie Reynolds.
Ringleb nii mõnigi teooria, miks antud aasta meile eriti surmaderohke tundub.
Surevad beebibuumlased
Aastatel 1946-1964 toimus tohutu hüpe rahvastiku arvus. Pärastsõjaaegne maailm paistis olevat väga valmis kaotatut tasa tegema, see aga ühtlasi tähendab, et inimesed, kes sündisid aastatel 1950-1970, moodustavad praegu palju suurema hulga meie populatsioonist, kui see oli neli või viis aastakümmet tagasi.
Tulemusena on neist ka suurem osa kuulsad, märgib BBC. Need inimesed on just jõudnud ikka, mil on suurem tõenäosus, et neid tabavad eluohtlikud haigused, näiteks südamerikked või vähk. See kehtib ka paljude staaride kohta, kes astusid rambivalgusse poppkultuuri õitseajal 1960ndatel – näiteks David Bowie, kelle «Space Oddity» lendas singliedetabelisse aastal 1969.
Kuulsuste elustiil on päris metsik
Eelnev teooria ei kehti aga vanemas eas surnud kuulsustele. Samuti ei kehti see teooria kõikide kuulsuste puhul, aga päris paljud staarid on elanud üsna metsikut elu – sex, drugs and rock’n’roll pole klišeeväljendiks saanud ilmaasjata. Näiteks Bowie on kunagi öelnud, et kokaiin on tema hingesugulane. Ka Carrie Fisher on rääkinud, kuidas kunagi LSD-d tehes tundis ta end kõige õigema endana. Bändi Jefferson Airplane asutaja, muusik Paul Kanter, kes suri sel aastal 74-aastasena, on samuti olnud suur LSD fänn. Kanterit tabas jaanuaris südamerabandus. Ning isegi kuulsused, kes pole sinasõprust narkootikumidega loonud, on kindlasti tajunud staari elustiili stressi.
«Inimeste oodatav eluiga, kes olid kuulsad 1970ndatel, hakkab otsakorrale saama – see on kindlasti üks põhjus,» vahendab Mirror Billboardi toimetaja Jem Aswadi sõnu. «Ning arvestades toonast aega, tähendas see elu rohkeid sigarette, rohkelt drooge. Iga päev tuuritada ja kontserti anda – see mõjub su tervisele.»
Kuulsaid inimesi on lihtsalt rohkem
Beebibuumi aeg on panustanud sellesse, et meie poppkultuuris on rohkem staare, kes on vanuses 52-70. Kuid ka sotsiaalmeedia on mänginud suurt rolli staaride loomises, pakkudes eraldi võimalust ka «tavainimestel» kuulsaks saada. Tänapäeval on juutuuberid ja tõsieluseriaalide tähed kõigile teada ja tuntud. Ka telenäitlejad on kuulsamad kui varem, mil tõelised staarid tulid siiski vaid Broadwaylt või kinolinalt. Meedia on mänginud suurt rolli, kuid muidugi ei selgita see, miks just 2016 on olnud eriliselt karm kuulsuste surmade osas.
Me teame rohkem staare, isegi, kui me ei tea neid
Veebi levikuga on meil võimalik leida infot kõige kohta, mida vaid soovime. Enne seda saime me kuulsuste kohta infot vaid kinolinalt, ajalehtedest ja suusõnalise jutu kaudu. Nüüd on aga netis nende kohta lõputult informatsiooni ja pole vahet, kas nad on A-nimekirja või Z-nimekirja tegijad. See tähendab ka, et uudised nende surmadest on kõikjal.
Kui Alan Rickman jaanuaris suri, ujutasid inimesed Twitteri kaastundeavaldustega üle. Ka paljud kuulsused liitusid leinajatega, mis tõi kaasa selle, et veelgi enam inimesi kuulsid tema lahkumisest. Nii juhtub iga kord, kui tuntud inimene sureb – ja lõpptulemusena tundub inimestele, et nad teavad rohkem staaride surmadest kui kunagi varem, isegi kui nad tegelikult ehk neid staare ei teadnudki.
See oli kokkusattumus
Mirror märgib, et aastal 2016 rohkearvuliselt manalateele läinud kuulsusteplejaad võib ka lihtsalt kokkusattumus olla. Kuid kindlasti mängivad oma rolli ka eelpoolmainitud teooriad.