Kaja Kallas: uusaastalubadused

Näiteks Itaalias usutakse, et kui sul on uue aasta esimesel päeval seljas punane pesu, siis tuleb hea aasta. Mulle meenub, et kunagi sõitsime sõpradega aastavahetust veetma ühte Eesti väikelinna ja keegi arvas, et uuel aastal õnne tagamiseks peaks seljas olema uus pesu. Üks sõbranna võttis asja väga tõsiselt, sest hea aasta kaotsiminekuga ei saa ju riskida, ja läks kohalikku poodi, kust ta viimasel hetkel mingid vuplid ka sai. Aga vähemalt uued. Unustasin tagantjärele uurida, kas tal ikka tuli hea aasta.

Aga mitte ainult iseenda, vaid ka sõprade ja lähedaste hea uue aasta eest tasub hoolt kanda. Taanis on komme uue aasta esimesel päeval sõprade uste ees taldrikuid pilduda, et neil tuleks hea aasta, sest teatavasti killud toovad õnne. Mida rohkem, seda uhkem.

Rumeenias aga usutavat, et uue aasta esimene päev on ainuke päev, mil loomad oskavad rääkida. Seega tuleks kuulata, mida lemmikud sosistavad. Loomade sosinate kuulamine pidi tooma uueks aastaks õnne. Kui aga sellest kellelegi rääkida, mida loomad on teile usaldanud, siis on see vastupidiselt kindel tee halvale aastale.

Palju on ilmaga seotud uskumusi, näiteks et kui tuul puhub läänest, siis tuleb hea aasta, kui aga idast, siis halb. Mulle siiski meeldib uskuda, et ühe päeva ilm ei saa määrata kogu aasta saatust ja inimesel endal on selle kujundamises suurem roll. Uurisin kolleegidelt, mida nemad teevad, et uus aasta tuleks hea. Keegi neist ei rääkinud ebausust ega rituaalidest, mis neil uue aastaga seoses on, kõik aga kinnitasid, et nad annavad uue aasta lubadusi.

Omaette küsimus on ka, kuidas inimesed neid lubadusi annavad. Mõni esitab keskööl oma uusaastasoovi. Hispaania kolleeg ütles, et tema sööb ära 12 viinamarja ja igaühe puhul esitab ühe soovi. Imetlesin tema võimet esiteks 12 soovi välja mõelda ja teiseks neid peo käigus ka endale esitada, arvestades, et sel õhtul on ju palju melu ja soovimine eeldab keskendumist. Üks kolleeg kirjeldas armsat traditsiooni igal aastal endale järgmiseks aastaks kirjutada – paned kirja, mida sa lubad uuel aastal teha või mida soovid saavutada. Järgmisel aastavahetusel võtad kirja lahti ja vaatad, palju sellest programmist täitnud oled.

Pisikese pausi järel tunnistas suur osa kolleege, et suudavad uusaastalubadustest kinni pidada kõige rohkem kuu või paar. Miks siis nii? Seda on palju uuritud ja leitud, et tihti inimesed seavad endale liiga üldisi või karme nõudeid ja seetõttu ei suudagi neist kinni pidada. Pidavat aitama, kui anda suurte lubaduse asemel väikseid. Näiteks kui soovid rohkem liikuda, siis lubad endale, et kõnnid iga päev kümme minutit kauem.

Teine põhjus võib olla ümbritsevate inimeste toetuse puudumine. Mäletan, et kui kunagi ülikooli ajal üritasin dieediga alustada, imestasin, kuidas inimesed, kes ei olnud mulle eales varem šokolaadi kinkinud, hakkasid seda järsku tegema. Hiljem olen tähele pannud, et kui keegi ütleb, et üritab alkoholist loobuda või dieeti pidada või midagi sarnast, siis teised väga tihti ei ole eriti toetavad. Vastupidi, tihti üritatakse inimest iga hinna eest panna oma lubadust murdma stiilis «mis see üks šokolaaditükk teeb» või «klaasike šampust polegi päris alkohol».

Olen mõelnud, miks see nii on. Kas võib ehk olla, et enamik meist on nõrga tahtejõuga ja kui näeme, et keegi oma tahtejõudu testib, siis tahaks veenduda, et ka teised on sama nõrga tahtejõuga kui meie? Kui siis näiteks dieeti pidav inimene selle ühe tüki šokolaadi ikkagi võtab, on justkui tõestatud, et ta ei ole teistest parem. Tema ka ei suuda lubadust pidada. Aga ehk võiks mõelda hoopis teistmoodi – kui toetad teisi nende tahtejõu pingutustes, võivad nad hiljem ka sulle toeks olla, ja sellest võidavad kõik.

Seega soovin meile kõigile tahtejõudu ja lähedaste toetust antud lubadustest kinnipidamiseks, sest nii tuleb meil kõigil parem aasta.