Zinaida Jurjevskaja – Tartust tõusnud ja Šveitsis kärestikku langenud täht

Tragöödia Kuradisillal

14. detsembri Esmaspäev toob selle teate ära ka oma veergudel, viidates allikale: Jurjevskaja abikaasa Georg von Brehmer kirjutas sellest kurvast sündmusest oma vennale Aleksandrile, kes elas Tallinnas. Seal kirjas kirjeldanud Georg oma armastatud naise surma kurva õnnetusjuhtumina. Jurjevskaja olnud jalutuskäigul Kuradisilla läheduses, kus kunagi kuulus vene väejuht Suvorov teinud oma kangelastegusid ja kuhu 1899. aastal kalju sisse selle mälestuseks suur rist raiutud; libisenud ja peadpööritavast kõrgusest mägiojasse kukkunud. Kiire vool viis ta silmapilkselt enesega kaasa ja näitlejanna kadus jää alla. Otsimine tulemusi ei andnud, leiti ainult osa kadunu riietest.

Samal ajal olevat politseivõimud, kes asja uurinud, veendunud, et siin oli tegemist enesetapmisega. Kaljutee kõrval, sealt kust Jurjevskaja arvatakse alla hüpanud olevat, leiti täiesti uus habemenuga ja kaks pudelikest – ühel kiri «oopium» ja teisel «morfium».

Igapäevaelus lihtne, väliselt elurõõmus naine ei olnud siiski inimene, kes oleks oma sisemaailma kergelt avanud. Isegi mitte oma mehele.

Surnukeha otsiti mitu päeva, kuid jäätunud jõgi ei andnudki seda välja. Otsingud lõpetati mõne päeva pärast. Berliini vene kirikus peeti Jurjevskaja mälestusjumalateenistus, kust rahvast võttis osa väga palju. Sealhulgas ka eestlasi.

Unustusehõlma vajunud päritolu

Zinaida Jurjevskaja nimi on kummalisel kombel eesti muusikaajaloos väga vähe tuntud või peaaegu tundmatu. Kui tema surmajärgselt ilmus ajakirjanduses mõningaid artikleid ja järelehüüdeid, siis hiljem ei jõudnud ta enam ei entsüklopeedia ega «Eesti muusika bibliograafilise leksikoni» nimekirja. Venekeelsed allikad siiski tutvustavad teda kui kuulsat vene lauljat. Alles 1994. aastal tõi Sergei Issakov uuesti selle lauljatari nime avalikkuse ette, kirjutades Teater.Muusika.Kinos suurepärase artikli «Lauljatar, keda imetles kogu Euroopa».

Tema kodanikunimi oli Zinaida Lenkina ja ta sündis 10. juunil 1892 Tartus. Ajal, kui temast sai kuulus lauljatar, võttis ta oma sünnilinna mälestuseks omale kunstnikunimeks Jurjevskaja, mille all sai tuntuks üle terve Euroopa.

Georg von Brehmer, kes oma naist oli väga armastanud, tegi Zinaidast bareljeefportree, mille lasi 1926. aastal paigaldada tema kodumajale Tartus, Puiestee tänav 41, koos mälestustahvliga, millele oli graveeritud Jurjevskaja lemmikromansi pealkiri: «Pidage mind meeles». Hoone hävis tulekahjus 1944. aastal.

Mälestustahvli avamisel 26. augustil kõnelesid Tartu linnapea Karl Luik ja muusikakooli direktor Ants Nieländer. Samal õhtul toimus Vanemuises mälestuskontsert.

Georg von Brehmer valmistas naisest ka skulptuuri, mis kujutas Jurjevskajat tema lemmikrollis Marfana Rimski-Korsakovi ooperis «Tsaari mõrsja». Esialgu tahtis ta seda kuju paigutada Toomemäele, kohta, mdas tema lahkunud abikaasa eriti armastas ja kust ta tihti oli vaadanud õhtust linna. Siis aga otsustas mälestuse jäädvustada hoopis Andermattis. Lisaks andis ta omalt poolt välja ka dokumentaal-memuaarse raamatu «Zinaida Jurjevskaja kuulsus ja Kolgata».

Andekas laps, kes ei unistanudki lauljaks saamisest

Väikest käharpäist tüdrukut oli loodus õnnistanud andekusega. Viieaastaselt valdas ta vabalt kolme kohalikku keelt: eesti, vene ja saksa. Kuueselt hakkas mängima klaverit. Tartu Puškini nimelise tütarlastegümnaasiumi lõpetas Zinaida Lenkina viieteistkümneaastaselt.

Tüdrukul oli absoluutne kuulmine ja meeldivalt kõlav lauluhääl, aga häbelik tüdrukuke varjas seda väga kaua aega. Kui see 1908. aastal avalikuks tuli, hakkas Zinaida ka vähehaaval laulma ja kolm aastat hiljem võtma laulutunde proua Deglau juures. 1911 toimus esimene esinemine taidlejate kontserdil Tartu Ülikooli aulas. Aasta hiljem laulis ta juba Vanemuise saalis.

Lauljakarjäärist Zinaida Lenkina tol ajal ei unistanud. Ta astus hoopis Tartu Kõrgemate Naiskursuste ajaloo-filoloogia osakonda. Annet ei õnnestunud aga vaka all hoida. Teda juhtus kuulma Maria ooperiteatri laulja Mihhailova ja õhutas teda edasi õppima muusikat.

Nii sattuski Zinaida 1912. aastal Peterburi konservatooriumi, kus asus õppima Alma Foströhmi lauluklassis. Tema hääl ja andekus köitsid asjatundjate tähelepanu. Helilooja Aleksandr Glazunov võttis tööka neiu kohe oma eestkoste alla.

Loovnatuuride abieluliit

Peterburis kohtus Zinaida uuesti Georg von Brehmeriga, kes oli Semjonovski polgu kaardiväeohvitser. Noored olid 1908. aastal tutvunud Kuressaare kuurordis. Kuna mõlemad olid kunstnikuhingega loovnatuurid (Georg von Brehmerist said hiljem skulptor), siis lõid tunded nende vahel kohe särisema.

Peterburis tunti Brehmereid rikaste inimestena. Neile kuulus linnasüdames kondiitriäri nimega Berain, mis oli nimetatud Brehmerite prantslannast ema järgi. Vennad Aleksander, Georg ja Nikolai olid kõik Semjonovski polgu ohvitserid.

Zinaida ja Georg abiellusid 1918. aastal. Samasse aastasse jäi ka naise konservatooriumi lõpetamine.

Vintsutused revolutsioonijärgsel Venemaal

1918. raskel näljaajal laulis Zinaida Petrogradi töölistele ja sai honorari asemel leiba, tangaineid ja seepi. Kui ühel kingseppadele antud kontserdil kuulajad märkasid lauljatari lagunenud jalanõusid, siis tegid nad talle tänutäheks uued kingad. Juba tol ajal kiitsid muusikaasjatundjad mitte ainult tema «hõbedast ööbikuhäält», vaid ka hingestatud sarmi ja erakordset tehnikat.

1919 sai Jurjevskajast Maria ooperiteatri solist, kus ta sai kaks aastat laulda koos Fjodor Šaljapiniga. Talle anti lüürilis-romantiliste sopranite juhtrolle «Jevgeni Oneginis», «Padaemandas», «Sadkos», «Faustis» jm, sest ta oli ka suurepärane näitleja.

Mingil teadmata põhjusel lauljatar 1921. aastal arreteeriti. Oletatavasti võis selle taga olla sidemed Eestiga või siis mehe eelnenud ohvitserikarjäär. Lauljatari eest kostis Glazunov ja kuna Zinaida oli siiski Eesti alam, siis astus tema eest välja ka Eesti Vabariigi esindus. Ühiste jõupingutustega õnnestus lauljatar vabastada ja sama aasta suvel sõitis ta Eestisse.

Aga Tšekaa vanglas viibimine oli tema närvisüsteemile nii rängalt mõjunud, et noore naise juustesse oli ilmunud hall salk.

Soe vastuvõtt kodumaal

Loomulikul asus Zinaida elama Tartusse, mis oli tema armastatud kodulinn. Esimene muusikaline etteaste kodumaal toimus juba 29. septembril Estonias Raimund Kulli dirigeeritud sümfooniakontserdil, kus ta laulis «Padaemanda» kaks aariat. Menu oli suur. Veel suurema eduga möödus soolokontsert samas kuu aega hiljem.

Pärast seda esines Jurjevskaja aasta vältel korduvalt nii Tallinnas kui Tartus. Alati võttis ta kavva ka eesti heliloojate laule ja esitas neid veatus eesti keeles. Kuulajatele meeldis see, et alati pani ta esitustesse kogu oma hinge ja vaibumatute ovatsioonide nõudmisel esitas ka lisapalasid. 1922. aasta novembrikuus oli tema lahkumiskontsert.

Euroopa kutsub

Aasta lõpul siirdus Zinaida oma esimesele tõelisele kontsertturneele. Algas see detsembris Berliinist ja otsekui komeet tõusis ta ka siin publiku lemmikute hulka. Berliini ooperiteater kiirustas temaga sõlmima lepingut. Ta laulis sellel laval kõrvuti oma aja kõige kuulsamate lauljatega nagu näiteks Beniamino Gigliga. Ühel etendusel, kui publik ei tahtnud oma ovatsioone kuidagi lõpetada ja nõudis aina uuesti lauljaid lavale ei tea mitmendat korda juba, laskus Gigli Jurjevskaja ette ühele põlvele ja laulis «O sole mio». Publiku vaimustusel polnud piire.

Sugugi vähem edukad polnud ka kontserdid teistes riikides: Hollandis, Soomes, Prantsusmaal. Ta sai kutsed esinemiseks ka Viini ja Milanosse, aga lauljatar ütles ära. Berliini ooperiteatris sõltus temast mõnede etenduste kassamenu. Ta ei osanud laulda poole jõuga ning pani igal kontserdil ja ooperietendusel endast välja maksimumi.

Just siis, oma kuulsuse seniidis, hakkasid lauljatariga toimuma kummalised asjad. Ta oleks pidanud olema rahul – tal oli publiku menu, arvestatav sissetulek, armastav mees, kuid just nüüd näis Zinaida kahtlema hakkavat oma võimetes. Talle tundus, et ta laulab halvasti ja kartis, et tal varsti kaob hääl. Teda kummitas mõte surmast ja kuhjunud väsimusega kaasnes ärrituvus ja närvilisus. Igapäevaelus lihtne, väliselt elurõõmus naine ei olnud siiski inimene, kes oleks oma sisemaailma kergelt avanud. Isegi mitte oma mehele.

Lõplik kokkuvarisemine

1925. aasta 29. novembril laulis Zinaida Jurjevskaja viimast korda Berliini ooperiteatri laval Wagneri ooperis «Jumalate hukk». Neli päeva hiljem pidi ta esinema soolokontserdiga Leipzigis. Naine tundis ennast haiglasena ja palus mehel saata fiktiivne telegramm, mis tulnuks otsekui Tartust ja teataks ema haigestumisest. Telegrammiga sai Jurjevskaja teatrist kaheksa päeva puhkust ja teatas Leipzigi, et ei saa esineda. Ta tahtis puhata ja Tartusse sõita, kuid kehva ilma tõttu lennukid ei käinud.

Siis siirdus lauljatar ootamatult Šveitsi, väiksesse Andermatti linna Alpides. Ta oli olnud seal suvel ning võimsad mäed, metsik loodus ja kärestikuline Reussi jõgi olid talle avaldanud kustumatut muljet.

3. detsembril peatus Jurjevskaja võõrastemajas Kroon. Õhtul, väga halva ilmaga, tugevas lumesajus ja mägedest puhuva külma tuulega, siirdus ta jalutuskäigule Kuradisilla juurde, öeldes eelnevalt võõrastemaja perenaisele, et ta õhtusöögile ei tule.

Numbritoast leiti hiljem raamatud, mida ta oli sel päeval lugenud: Lev Tolstoi «Anna Karenina», mille peategelane lõpetas elu teatavasti enesetapuga ja Mark Aldanovi ajalooline romaan «Kuradisild», mille tegevus toimus Suvorovi ja Napoleoni ajal neissamus paigus. Ärasõidu eel oli Jurjevskaja jätnud mehele kirja, milles palus talle andestada ja teatada kõigile, et tema surma põhjuseks oli südamerabandus. Lauljatar läks Kuradisillale ja viskus sealt käredavoolulise Reussi jõe kaljudele, olles enne proovinud endal läbi lõigata veene.

Jäises vees hästi säilinud lauljatari surnukeha leiti alles 1926. aasta kevadel, kui jõgi jääst vabanes. Ta maeti Andermattis. Õigeusklikku vaimulikku seal ei olnud, katoliku vaimulik keeldus pühitsemast enesetapjat. Lõpuks leiti luteri pastor.

Zinaida Jurjevskaja oli surres kõigest kolmekümne kolme aastane. «Kõikide mürkide hulgast on su oma hing kõige kangem» – neid Novalise sõnu korrati lauljatari nekroloogides tihti.