P, 25.10.2020

Marin koduvägivallast: ärge hakake mulle ajama, et mõni löök on justkui õigustatud!

FOTO: Josep M Suria / PantherMedia / Scanpix

Siit ei tule tore tutvumislugu, mida aastaid hiljem meenutan kui sooja mõnusat sündmust ja kõikevõimsa sõpruse maagilist algust, aga tahan sellest eriti tungivalt rääkida. 

Paar päeva tagasi sain tuttavaks naisega oma kodutänavast. Ta seisis õhtul hilja oma maja ees, paljaste säärtega, nägu punaseplekiline. Kõige suurem traagika ei olnudki kahjuks veel selles, et on jaanuarikuu, külm ja tuiskas lund. Ta oli kodus saanud keretäie peksa ja mees viskas ta ilma võtmete ja telefonita kodust välja «järele mõtlema». Keset talve ja vastu ööd. Oma naise. Inimese.

Veensin naise enda juurde tulema, ta sai sooja, pesta ja nutta ilma, et selle eest uuesti karistada saaks. Selleks ööks saime talle turvalise öömaja, mis ta edasi otsustas teha, ma enam ei tea, loodan vaid parimat. Ta hoidis teetassi kahe käega, sest «vana trauma ühest luumurrust». Kiretult muu jutu keskel rääkis, et kannab juukseid juba paar aastat vaid hobusesabas, sest siis on juustest rebimine peanahale vähem valus. Ta kartis minu elutoas ringi liikuda, sest ikkagi kodutänav, äkki mees luusib väljas ja näeb, kuhu ta pages. Ta ei julgenud sõbrannat endale järele kutsuda, sest mees tunneks tema auto ära, kui näeks ja takistaks seda ärasõitu. Kui ta üles soojenes ja jalgadel normaalne nahavärv taastus, tulid sealt välja erinevad vorbid, sinikad ja armid. Ma ei ole meditsiinitöötaja, aga minulegi oli arusaadav, et mõned laigud olid ilmselt jalaga virutamise tagajärjel saadud, mõned terava nurgaga lüües tekkinud jne. Vasakust põlvest immitses verd. 


Kas olete kunagi surmahirmu tundnud hetkeks? Näiteks napilt avariist pääsenud? Kohutav ja vastik tagantjärelegi, võtab seest õõnsaks ja toob klombi kurku. Aga tuhanded naised tunnevad seda halvavat tunnet ja külma pigistust pidevalt. Nad ei julge pilku tõsta, sest parem on mitte näha, mis järgmiseks juhtub. Kinniste silmadega või patja näo ees hoides jääb nägemise valu ära, ülejäänud piin on niigi õudne. Kõik ilmselt on tänaseks lugenud seda statistikat, et iga viies naine on kogenud või kogeb lähisuhetes vägivalda. Ja arvutanud samamoodi nagu mina praegu, et kontoris on mul umbes 30 naist, kursaõdesid ka paarkümmend, facebooki sõbrannade grupis 42, kodumajas elab lisaks minule 7 naist. Tõenäosusteooria töötab siinkohal halastamatult ja kõhedust tekitavalt. Kes teist? Miks ometi vaikite? Rääkige, me aitame.

Unistused? Aga kus on päris unistused? 


Tegin talle teed, naise pilk eksles tekiserva alt mööda mu kodu ringi: «Mulle meeldib selline kapp, tahtsin lapsena mööbli restauraatoriks saada.» Ja see torkas mind. Ei olnud absoluutselt isu talle üleolevalt nina alla hõõruda, et jaa, tõesti oli ilus unistus, aga mis sellest nüüdseks saanud on ja kas praegune elu siis rahuldab sind? Sest tema praegune unistus on üürida endale väike garaažikökats, millest mees ei teaks ja kuhu saaks sellistel õhtutel peitu minna, kui kodust jälle välja visatakse. Sest see oleks peaaegu piisavalt odav ja ainult temale.

Ta ei oskagi enam unistada, mis kõik võiks saada, kui ta pidevalt kramplikult kartma ei peaks. Päris oma kodu? Soe, mõnus, hubane ja hirmuvaba, see koht, kus ennast hästi tuntakse ja kust välja minna ei raatsita. Mina, kes ma ei saa peksa, unistan vägivallavabast maailmast, aga naised, kelle pärast minusugused südant valutavadki, on lootuse ja unistamise oskuse kaotanud. Kellegi elu unistusteks on külm ja ebamugav tellistest kuurinurk ja et mees jääks õhtul kas või minutikese kauemaks tööle. Aga vaba raha pole sellekski, mees on kontrollimaniakk, ilma aru andmata kuskilt vabad mõnikümmend eurot kuus kasutusele saaks võtta.

Mõni löök on justkui õigustatud?

Sina, mees, kellele tundub, et proua kodus muudkui tänitab, alandab, õõnestab ja irvitab sinu üle ning varsti sa võib-olla enam ei suuda ennast vaos hoida – sul on õigus minema kolida. Sa ei pea seda taluma ja vaimne vägivald on ka ränk, aga õigustust füüsilisele peksmisele pole ka siinkohal.

Ma ei taha selle loo alt lugeda kommentaare, et iga vägivallastseeni taga võib olla pikem lugu ja kõrvalseisja ei pruugi igasuguseid salapäraseid taustanüansse teada. Käige ausalt kuradile nende nüanssidega, vägivallale ei ole õigustust. Joobestaadium, kuhjunud stress, ei, need ei vabanda. Ei kirvemõrtsukat Fedjat, narkomaan Estat ega naisepeksjat kuskil kodus. Mismoodi reageeriksite uudisele, kus kohtunik surmaavarii põhjustajale kergema karistuse määras, kuna juht oli teo sooritamise ajal ju purjus ega andnud endale hästi aru? Täiesti vastupidiselt, eks.

Mul algab paari tunni pärast koosolek bossiga, tean juba ette, et ta pole minu kõigi soovide ja ettepanekutega nõus. Kas peaksin kartma, et saan selle eest vastu lõugu? Olen lühemat sorti süütenööriga naine ja mind võib ärritada kaks liigset inimest poes, aga vähe sellest, et ma ei peksa ega räuska seal, ei vala ma oma nördimust ka hiljem kellegi peale välja. Mis te arvate, kui paljud kodus naisi peksvad mehed veel vabalt ringi liiguksid, kui nad oma viha jooksvalt välja elaksid, mitte kodus nõrgema peal ei jõhkrutseks? Pank ei andnud laenu – kohapeal nüpeldaks selle uudise ette lugenud halduri läbi. Autopesulas on paar inimest enne teda järjekorras – läheks peksaks neist selle masinapesu isu välja! Ettekandja tõi nõmedalt vähese vahuga cappucino – pagana loll lehm, olgu see viimane kord, kui sinust need kehvad baristaoskused tuleb toore jõuga välja taguda!

Nendest intsidentidest te ju ei kõnniks mööda, tahaksin ma loota. Aga miks on trepikojas kuuldud nutt ja karjumine nii ebamugavad taluda, et midagi ette ei võta? Sest peksasaaja ei näe sind ja su hoolimatust? Aga kui tappa saaks sinu õde või tütar ja nende naabrimees ka mööda kõndides hoopis sigaretipakki hakkab avama, sest selle krõbina taustal ei kuule seda kriiskamist nii valjult? Või kuude kaupa õhtuti telekat kõvemaks keerab, sest «jälle need kuradi Lepikud sealt teiselt korruselt kaklevad?». Kui ohver vaikib, on halb, kui kõrvaltvaatajad abi ei paku, ka halb.

Kannatanu kallal pole mõtet tänitada küsides, et miks sa siiani ära pole läinud või kus ta varem oli, et asjal nii kaugele lasi minna. Tõhusam on olla toeks nüüd ja muidugi edaspidi. Ja ärge naeruvääristage teiste muresid ega hirme. Psüühiliselt tümaks tehtud naisel on raske üldse suud paotada, tal on häbi ja valus, kui teda veel alandada. Nad ei pruugigi teada oma õigustest, kust ja kuidas saada abi, aidake siis palun, ärge vaadake kõrvale.

Kas teadmine, et selliseid vägivaldseid suhteid on nii palju ja nii lähedal, treenib mu alalhoiuinstinkti normaalselt ettevaatlikuks või hullumeelselt kahtlustavaks? Kikitan kõrvu, kui kontori ees suitsetades kuulen lipsustatud meest autos telefonisse röökimas, ilmselt karjub oma naisega. Siis hüppab välja lillepoodi ja ostab sületäie roose. Muretsengi, et kas üks sellistest, kes läheb nüüd koju ja valab peale romantilist žesti naisele rusikaga kõhtu või läheb siiralt leppima ja vabandama? Äkki oli toru otsas ikka majahaldur, kes vihmaveetorude puhastamisega õigel ajal hakkama ei saanud ja see käre intsident algas ja lõppes selle kõnega? Või alati leebelt naeratav kolleeg, keda igal hommikul punktipealt töö alguseks tuuakse ja tööpäeva lõppedes juba soojendatud istmetega autos oodatakse. Kas tema mees on ülihoolitsev ja armastusväärne või äkki hoopis armukade türann?

Tahan nii väga kõigile südamele panna, et ärge vaikige. Need mehed, kes oma kodus jõudu kuritarvitavad, kardavad enim, et see välja tuleb. Väga õige, las tuleb, nii peabki! Soovin, et ühiskond jõuaks nii kaugele, et ohver ei kardaks rääkida, aga vägivallatseja kardaks isegi käe tõstmisest mõelda, sest satuks suure põlu alla. Tegelegu oma probleemidega ja leidku lahendusi, miks peab naine olema see, kes peab jõudu kokku võtma, pingutama, põgenema, tugev olema, kriisiplaane koostama, teise riigi otsa kolima, otsast alustama? Selleks, et elada. Turvaliselt elada. Nii nagu on normaalne ja täpselt nii nagu ta lapsepõlves pisikese plikana unistas.

Hommikul tööle minnes rõõmustasin vaikselt nähes, et selle naise kodumaja ees oli lumevaip puutumatult sile. Ta ei ole veel tagasi koju läinud, äkki enam ei lähegi, lootsin ja loodan siiani.