Muusik, kes laulab muusadest

Peagi naistepäeva kontserttuuriga alustav Lugu rääkis rahvusvahelise muusadele pühendatud päeva eel antud intervjuus enda loomingust ja kuidas ühendab see autori elufilosoofiat, kogemusi, suhteid ja tundeid.

Mis on Sinu suurimaks inspiratsiooniallikaks?

Kõige paremat inspiratsiooni olen tavaliselt saanud tunnetest – sellest, mida ise tunnen ja mida teised tunnevad. Üldse kogu see elu, mida mina elan – see ongi inspiratsioon!

Kas enda tunnete sõnastamine tuleb lihtsalt?

Üsna, sest kui pinge su sisse koguneb...Nagu vannikorgi tõmbad eest – siis läheb vesi alla, sama moodi tulevad sõnad välja. See oli varem. Kui vaadata, mida ma viimase aasta jooksul olen teinud, siis on natuke teistmoodi.

Mis siis viimasel ajal muutunud on?

Ma olen hakanud laiemalt vaatama, mitte nii üheplaaniliselt enam. Mitte, et ennast välja elada, vaid ka inimestele midagi pakkuda – varem kirjutasin armastuslauludesse sisse kõik, mis ma tundsin. Ma saan ikka ära öelda, mis mul parasjagu südamel on, aga püüan seda teha nii, et inimene, kes seda kuulab, ei pruugigi tabada, et mina seal midagi välja elan.

Kirjelda enda lugude temaatikat.

Selle koosseisuga, millega meil tuur tuleb, avasime ajatuse aspekti. On teemasid, mis räägivad elust – «Ela nüüd ja praegu» – ja on teemasid, mis räägivad inimestest ja armastuse aspekt on kindlasti sees.

Kui palju mõtled laule kirjutades riimile?

Eks ikka mõtlen, aga enamasti tuleb boostina ja kui on hea lugu, siis läheb kaks-kolm minutit ja lugu on valmis. Siis jääb edasi vaid viimistlemine. Ma ei ole selline tüüp, et kirjutan jupi valmis ja okei – homme vaatame, mis sellest saab.

Ma olen üle kümne aasta kirjutanud, ma tean seda tunnet, kui tuleb hea lugu. Loojat inspireerib küll miski, aga samas see «laksakas» tuleb kusagilt kõrgemalt. Energia on sel hetkel täpselt paigas ja kõik sinu ümber toetab seda, et lugu tuleks välja.

Kas suudaksid teha muusikat täiskohaga tööna?

See ei ole üldse variant. Muusika tegemine mingil teisel eesmärgil peale muusika on minu jaoks vastuvõetamatu. See võib muidugi muutuda. Ma ei ütle, et ma üks hetk ei suuda ennast ümber häälestada ja mõelda, et see ongi lahe, et ma selle eest raha saan.

Ma olen väga paljude vanemate, kogenud muusikutega rääkinud, et ei tohi ennast ära kulutada. Muusika on ikkagi väga sügavalt seotud tunnetuse, maitsekuse ja kõige muuga. Kui see tagant ära kaob, siis saab publik aru ja saavad teised pillimehed aru. Muusika on täpselt selline, kui palju sina sinna paned.

Muusikal on võime sinu nägu edasi kanda. Sellepärast ilmselt hakkasingi kirjutama, et teismeeas ma tegelikult ei teadnud, milline on minu nägu – ma ei ütle, et endaga väga hästi läbi sain sel perioodil. Siis hakkasingi kirjutama ja nii sain aru, kes ma tegelikult olen. Muusika peegeldas mind ennast vastu, sest ma kirjutasin enda seest neid asju.

Laulusõnadest võib eeldada, et autoriks on romantik…

Viimasel ajal olen isegi alla surunud seda poolt, muidu lähen liiga üheplaaniliseks. Teadlikult sunnin ennast laiemalt vaatama. Nendel päevadel, kui tunnen, et tahaks midagi väga ilusat teha, siis mõnikord ma lihtsalt ei tee.

Romantiline alatoon jääb alati lugudele külge – ka kiirematele lugudele jätan sellise maigu, aga ma ei kaldu teadlikult äärmusesse. Dramaatiline romantik ei ole ka väga hea olla. See ei ole minu nägu, kuigi vahel kaldun sinna.

Kurblikke lugusid on ehk lihtsam kirjutada?

Traagilisi lugusid on kindlasti lihtsam kirjutada kui häid, kiireid ja lõbusaid, aga ma olen läbi muusika natukene ka muutunud. Varem olin ma melanhoolne romantik, nüüd olen positiivne.

Kui on vaja kirjutada romantilisi asju, siis ei ole probleemi. Kui tuleb see tunne ja tuhin, siis ma kirjutan, aga ikkagi põimin selle särtsu ja sädemega. Ma ei taha kuulajas enam ammu tekitada tunnet, et «mul on nii halb olla».

See tähendab, et oled täiesti loobunud südantlõhestava muusika tegemisest?

Jah, mu seisukoht on muutunud. Ükskõik kui halb on minul, muusika peab inimestele pakkuma mingisugust rõõmu ja lohutust. Huvitaval kombel ma suudan ennast välja elada nii, et lood tulevad positiivsed ja mina saan oma vaevast lahti. Olen seda aastate jooksul õppinud.

Viimased aastad ma ei teagi, mis on valu. Ma ei võta seda enam valuna, pigem on see igatsuse tunne. Mul on väga palju muusikalist igatsust. Ma tahan midagi, mida ma võib-olla isegi ei taha ja mida ma ei saa, mida mul võib-olla pole vajagi...

Kas rohkem laule sünnib valusatest või õnnelikest kogemustest?

Ma just tegin natuke statistikat, kui palju lugusid olen siis teinud, kui kellegagi koos olen ja siis, kui keegi mul peas on. Need on täiesti erinevad asjad ja see pool, kui mul keegi peas on, võitis ülekaalukalt.

Ilmselt kirjutan kõige paremini, kui olen natukene surve all või ei saa seda, mida ma tahan. Sest kui mul on täielik rahulolu, siis ei ole seda õiget väljaelamise vajadust. Viimasel ajal on ikkagi nii, et valu võrdub ilu. Kui on väga valusad asjad, siis lugudes paistavad need tihti ilusad.

Kas ka väldid veidi seepärast püsisuhteid?

Ei väldi – mõtlen, et tuleb see, mis tuleb. Aga olen vahel teadlikult tagasi hoidnud, kui tunnen, et on väga tugev inspiratsiooniallikas. Ma tean, et teen endale halba ja teen sellele inimesele kaudselt halba...

Mul on selline muusa, kelle kohta olen kirjutanud viis lugu, aga pole temaga kunagi koos olnud. Aga väga tugev inspiratsiooniallikas – tundsin seda juba esimeste lugudega.

Kas kõigi Su palade taga on mingi naine?

Ei, kõikide taga ei ole, elu on ka. Viimasel ajal ongi läinud kaheks: üks pool on kindlasti kõik, mis naistega seondub – tunded, naiste käitumine; teine pool on eluline, kus on kõik teised inimesed, mitte ainult mina.

Mida naiste juures kõige enam hindad?

(Veidi kimbatuses.) Mul ei ole konkreetseid kriteeriume. Kui naine tuleb, naine on, naine istub minu vastas, siis ma kas tunnen midagi või ei tunne, ta kas kuidagi puudutab mind või ei puuduta. Mulle meeldivad täiesti erinevad tüübid ja seetõttu lasen end isegi rohkem inspireerida.

Ehk on lihtsam öelda, mis jääb naiste juures arusaamatuks?

Ma ei ütle, et ma naisi ei mõista, aga mind ei traumeeri, kui ma neist aru ei saa. Pigem on see huvitav. Samas mõnikord ei jää mitte miski arusaamatuks, põhjendan endale kõik ära – absoluutselt kõik naiste käitumises… Ja ikkagi lõpuks eksin mõnedes asjades.

Too näide, kas või mõni jabur asi, mida Sa naiste juures kunagi mõista ei suuda.

Ma ei saa sellest aru, kuidas naised saavad mitut asja korraga teha. Jan Uuspõld kirjeldab päris hästi [etenduses «Ürgmees»], kuidas mehed süvenevad ühte tegevusse ja naised suudavad kõiki asju korraga teha (hämmeldunud pilguga).

Ja samal ajal, kui nad midagi teevad, peavad nad rääkima, sest neil on vaja veel üks mõte töös hoida, et nad saaksid kõike korraga teha. Kui nad on ära teinud, siis nad jäävad vait.

Räägime muusadest – mis teeb naise eriliseks?

See on lihtne – tabad kohe ära, kas naine on eriline või ei ole. See on tunnetuse küsimus, täpselt nagu muusikagi. Ja loomulikult võivad asjad vahel ka vastupidised olla – vaatad, et ei ole eriline ja siis üks hetk avastad, et ossa raisk, oli küll!

Ütle ikkagi paar ilusat sõna eesti naiste kohta – miks Sa neist kirjutad?

See on ju selge, et mehed mõtlevad naistest kogu aeg – ikka väga tihti käivad naised mõttest läbi. Naised on kindlasti väga suureks inspiratsiooniallikaks üldse meestele. Neid asju, mida me naiste pärast teeme, on üle 75 protsendi.

Ja eesti naine ongi ilus. Miks pean mina midagi ilusat ütlema? Eesti naine võib minna peegli ette – siis ta näeb seda. Vaadates minu lugusid, peab eesti naine olema inspireeriv naine.

Kas kõik muusad on Sinu loomingu austajad?

Mõned isegi ei tea sellest midagi (muusa rollist– H. A.) – ma pole kõigile avalikustanud, kellest lugusid teen. Aga siiamaani on kõik kuulanud – alates nendest, kellega seotud olen, kuni nendeni, kellega ei ole. Kui tahan ikkagi tunnetest kirjutada, siis peab keegi siin või siin olema (osutab peale ja südamele) – õhust ma ei saa kirjutada.

Su fännklubi koosneb ilmselt peamiselt naistest…

Isegi, kui ma ei kirjuta alati naistest, siis ma kirjutan väga suures osas naistele – teadlikult. Mulle tundub, et mehed peaksid naistele kirjutama ja vastupidi. Aga vastupidi see vist eriti ei toimi, sest mehed ei oleks nii head fännid kui naised. Selles suhtes olen päris õnnelik, et ma olen mees.

Parim kompliment, mis Su lugude kohta on tehtud...

(Mõtleb.) Neid ei saa lugeda komplimentideks, kuidas inimesed näevad, et ma tööd teen iga päev selle nimel, et veel paremaks minna… Aga on öeldud isegi seda, et minu muusika on kellegi ellusuhtumist muutnud – võib-olla tõesti. Loodan, et ikka paremuse poole.

Kas see on Sinu eesmärk – inimesi positiivselt mõjutada?

Viimasel paaril aastal kirjutan selle mõttega, et inimeste meeleolu või olemist paremaks muuta, sest muusika on ikkagi vahend. Miks mitte kirjutada head, energilist, rõõmsameelset muusikat? Sinna võib juurde pookida natuke kibedamaid momente.

Aga valusad kohad ei tohiks varjutada seda, et ükski asi ei ole lõpuni kurb ja ükski asi ei ole lõpuni rõõmus. Kõik vaheldub, kõik on kontrastides. Mida paremini suudad ennast ümber häälestada, seda lihtsam sul endal on.

Mul on üks lugu, mis oli murdepunkt. Selle loo nimi on «Sina». Kirjutasin [2010. aasta] sõbrapäeval selle loo ja viimased read on, et «elan mõeldes sulle, vähemasti täna». See tähendab, et see tunne oli sel päeval, see tunne oligi nii, et ma ei oska ilma selle inimeseta olla.

See inimene isegi ei teadnud, et ma võiksin temast laule kirjutada, kuigi ta suhtles minuga tihedalt ja me olime pidevalt kontaktis. Aga ta ei teadnud, sest ma ei olnud talle öelnud ja ma ei pidanud seda vajalikuks. Ja siis ma kirjutasingi, et vähemasti täna ja kuu aja pärast ma enam ei tundnud midagi.

See oligi too hetk, kus ma seda tundsin ja see oli hea, et sain selle välja kirjutada, sest lugu iseenesest on hea. Samamoodi on pikkade suhete puhul – üks hetk võib käia «plaks» ja ongi kõik. Kõik on muutumises.