Ilona Toots: Plasergate'ist, abordist ja elust üldse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljutise Plasergate'i varjus tekkis minus mõningaid küsimusi. Meeldetuletuseks – Martin Plaser, kes veab vägagi edukalt Tallinnas asuvat maadlusklubi Korrus3, aga ka vahvat neljalapselist perekonda, kirjutas oma Facebooki-seinale põhjaliku postituse, milles määratles kõiki aborti teinud naisi mõrtsukateks. Oma mõtetest seoses sellega kirjutab portaalis Minu Pere judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.
Selle ühe tagajärjena loobus ragbiliit koostööst klubiga, mis oli küllaltki üllatav samm. Kommentaariumist selgus, et pooled pidasid teda tõeliseks meheks, kes julges «tõde» välja paisata, ning ragbimängijaid memmekateks. Teistel aga, enamuses naistel, ajas see harja punaseks, sest – milline õigus on mingil mehel otsustada naise keha üle!?
Kust üldse tekivad inimestel sellised kategoorilised väljaütlemised ja mõtted, mille järgi eksisteerib vaid üks tõde? Ma ei toeta aborti, aga elu ei ole kaugeltki nii must-valge ja olukordi ning inimesi on oi-kui-erinevaid!
Kui te korra mõtlete, siis meil liigub ju päris palju sarnaseid tõdesid: kõik pagulased on logardid, viimne kui üks venelane tahab Venemaa rüppe, juudid on kogu oma rikkuse kokku varastanud, moslemid on alati terroristid, kõik lesbid tahavad meile kätt püksi ajada, mustanahaliste meeste ainus eesmärk on eesti naisi voodisse meelitada jne. jne.
Arusaadav, kust see tuleb – tegemist on pesuehtsa hirmu ja teadmatusega. Me ju ei tea neist midagi või oleme kusagil kuulnud mõnda poolpehmet tõde nende inimeste kohta ja juba on pilt selge! Nii on lihtsalt kergem oma hirmuga toime tulla.
Vahel arvatakse, et hirmus konservatiivsed ja kategoorilised on inimesed, kes on vähe arenenud või vähe maailma näinud. Ei saa sellega nõus olla, sest näiteks halvustav «neeger» kõlab nii intelligentide kui ka maameeste seas. Me võime omavahel kaunilt ja loogiliselt argumenteerida, ent ma ei saa kunagi aru, miks on vaja oma arvamust kellelegi peale suruda või väita, et see on nii ja jutul lõpp! Mulle õpetati kodus, et isegi, kui sulle ei meeldi, mida su vestluspartner ütleb, siis kuula ta vähemalt ära. Pole vähe olnud kordi, mil esmapilgul ebameeldiv / igav / ette teada jutt sisaldab ka midagi uudset või mõtlemapanevat.
Nõme on kogu loo juures see, et me edastame lastele oma hirmud ja foobiad. Nii tuli ka meie tütar koolist ja rääkis innukalt, kuidas pagulased vägistavad kõiki naisi ja on sabaotsani terroristid. Kustkohast see nüüd tuli?! Aga klassikaaslaste kodudes räägitakse nii.
Loe edasi portaalist Minu Pere.