Heidi Ruul välimuse hindamisest kümne palli skaalal: huumorimeele eest siin punkte ei saa!

Aastaid tagasi, kui me veel suhtes olime ja teineteise päid maha võtta tahtsime, olin mina tema jaoks seitsme punkti vääriline. Olles lahkuminekust rahunenud ja mõned aastad kumbki oma elu elanud, sai minust nagu imeväel tugev üheksa. Tema on minu jaoks alati üheksa olnud, sest kümme on miski, mida igaks juhuks alles hoitakse ja naljalt juba välja ei käida. Viimasega nõustub muuseas ka Jefferies. 

Kuna möödunud nädalavahetusel sai üle pika aja öist vanalinna õhku ahmimas käidud ja et selle mängu ilu on taas värskelt meeles, siis otsustasingi sel puhul kirja panna terve selle pagana skaala. Seda siis inspireerituna isiklikust kogemusest, austusavaldusena lugupeetud eksile ning samal ajal meeles pidades ka Jefferiese välja käidud teooriat. 

Tuletan veel igaks juhuks meelde, et kuna tegemist on pealiskaudse ja seetõttu eriti kihvti ning lihtsa meelelahutusega, siis igat tuttavat tuleb vaadata kui võõrast, sest ainus, mis siinkohal loeb, on tema välimus. Heasüdamlikkuse või huumorimeele eest siin punkte ei saa! 

10

Mina olen oma elus kohanud ühte kümmet. Kallis sõbranna Jaanika teab, millest jutt käib. See on inimene, kes on lihtsalt nii pagana ilus, et sa ei julge talle otsagi vaadata. Just nimelt ilus, mitte kena. Kui vaataks, siis ilmselt jääkski vaatama. Ja siis ta näeks. Ja siis oleks piinlik. 

9 

Üheksa on Jefferiese sõnul kõvera varbaga kümme. No mina päris nii ei arva. Üheksa on minu jaoks suhtematerjal. Keegi, kelle kõrval uhkusega läbi elu jalutada. Minu viimane valik on kindel üheksa. Eelviimane valik samuti. Elagu üheksad!

8 

Kaheksaid on juba rohkem. Kõvasti rohkem. Inimene, keda nähes mõtled, et ta on ju täitsa kena. Tõenäoliselt samuti suhtematerjal. 

5-7

Ma võin nüüd küll eksida, aga Jimi sõnul on olemas selline vahemik, kuhu kuuluvad siis kõik need inimesed, kes tunnevad, et on tänaval ringi kõndides nähtamatud. Mina tundsin end viiena väga erksalt sel hetkel, kui otsustasin oma helesinised juuksed ühel päeval pruuniks võõbata. Kuue kuu jagu tiba haiglaslikku tähelepanuvajadust sai rahuldatud. Esimene poeskäik «tavalise inimesena» on siiani meeles – olingi nähtamatu. Ükski pensionär ei kiitnud ega laitnud enam. Kassiirid ei pööritanud silmi ja kõigil… oligi absoluutselt savi. 

3-4 

Jefferiese arvates inimesed, kes oma inetusega veidi silma riivavad. Minu jaoks end täis kaaninud kaheksa, kes laupäeva öösel neljakäpukil klubi trepist üles loivab. See oli inetu vaatepilt. Päriselt.

1-2 

Inimene, kes sulle pikemaks ajaks meelde jääb. Sest teda oli lihtsalt nii valus vaadata. Inimene, keda enam kunagi näha ei taha, sest ta oli lihtsalt nii inetu vaatepilt. 

Miks ma sellest täna üldse kirjutan? Ma näen iga jumala päev, kuidas teiste arvamus teatud inimgruppi nii meeletult mõjutab. Kuidas see neile hinge läheb. Kuidas nende kõige suuremaks mureks on just see, mida teised neist arvavad. Ei leita julgust olla Mina Ise. Kleebitakse juukseid, küüsi, ripsmeid, rindu – seda lootuses suvalise inimese silmis vahemikust 5–7 välja murda. Aga milleks ometi? 

See kõik on illusioon. Mitte kellegi teise arvamus pole oluline. Päris ausalt, mind ei huvita, kas keegi «hindab» mind üheksa või kahega. Või mida minu tegudest või mõtetest parasjagu arvatakse. See pole ju oluline. Oluline on see, mida iseendast arvata. 

Kadri Kõusaar pani ühte oma raamatusse kirja ilusa mõtte, mis on mind terve mu elu saatnud. Sõna-sõnalt ei mäleta, aga iva oli selles, et kui elad nii, et oled iseendaga rahul, siis suudad rahulikult magada ka toas, kus on toimunud topeltmõrv. 

Mina olen parematel päevadel üheksa, halvematel kuus. Millise hinde sina endale annaksid?