Olev Remsu: emapalk kui meie võimalus püsida

Teiseks võib ikka ja jälle meenutada meie põhiseaduse sissejuhatust, kus leidub mõte eesti rahvuse ja kultuuri säilimisest läbi aegade. Ja kolmandaks tasub meenutada halastamatut demograafiakõverat.

Nägin hiljuti National Geographicu filmi kaljukitsedest. Need loomad elutsevad kõrgetel ja kivistel mägedel kuristike taga, kuhu ei pääse hundid ega teised kiskjad. Minu meelest on meie emapalk sama tark tegu nagu emakitse instinktist pärit arukus viia oma tall kaljudele. Kõik ellujäämise nimel!

Põhiseaduse täitmine on meile kohustuslik, nõnda et võiksime imestada hoopis, miks ema- või vanemapalgaga on nõnda kaua viivitatud.

Ja valusad iibeprobleemid? Aastal 2018 kooli minevad lapsed on juba sündinud, 21. sajandi teisel veerandsajandil töötegijad samuti, nagu ka näiteks 2075. aasta pensionärid. Kõik nad on meil praegu üles lugeda, neid võib ainult vähemaks jääda, juurdetulek on võimalik üksnes sisserände teel, ja see võib ähmastada meie põhiseadusest tulenevat kohustust.

Tahaksin küll uskuda, et IRL-i valimisprogrammis seisnud emapensiongi polnud mõeldud ainult naishääletajate ja perekesksete inimeste peibutamiseks, vaid et erakonnal oli tõsi taga, mõeldi rahvusele ja riigile.

Võiks ju kahelda, kas emapalgast on ikka kasu? Kas see paneb meie naise sünnitama keskmiselt 2,2 last, mis on vajalik rahvuse püsimiseks? Ilmselt ainult emapalgast ei piisa, kuigi see on ülejäänud abinõude keskseks teljeks ning näitab riigi ja ühiskonna austust emade ja laste vastu.

Prantsusmaal eksisteerib valitsusülene demograafia komitee, kes vaatab läbi kõik seadused, määrused ja muud otsused, annab neile enne lõplikku vastuvõtmist hinnangu, kas need aitavad sündimuse kasvule kaasa või mitte.

Iibeprobleemid pole ju seotud ainult perekonna või üksikvanema rahalise toimetulekuga. Need on ühenduses hariduspoliitika, linnaehituse, transpordi, keskkonnakaitse ja paljude muude valdkondadega. Selge, et raudtee- ja/või maanteevõrgu arendamisest sõltub laste hulk, nagu ka bussipiletist ja elurajoonide arhitektuurist. Millal meie nii kaugele jõuame?

Meil võetakse üsna ägedalt sõna teemal, et hea ja toimiv emapalgasüsteem takistab naiste eneseteostust, vähendab naiste osatähtsust juhtide hulgas.

Sõnaõigus olgu kõigil. Ma usun, et liidriomadustega, karjäärile pühendunud naine annaks iibe tõstmiseks demograafiaprobleemide lahendamisel tõhusama panuse kui laste sünnitamisega. Selline oleks tema tee liigi säilitamisel ja põhiseaduse täitmisel.

Iseküsimus on, kust võtta emapalgaks raha. Kas näiteks lastetusmaks kõlbab üheks finantsallikaks? On ju naisi ja mehi, kelle õnnetuseks on lastetus, kas on eetiline karistada neid sissetuleku vähendamisega?

Siinkohal võib arutada, kas lastetusmaks täidab mingil määral sedasama rolli, mis emadus/isadus, oleks lastetute inimeste panus põhiseaduse täitmisse ja iibekõvera optimistlikku painutamisse ülespoole. Vastus oleneb osadustundest, sellest, kas elame kollektiiv- või individuaalelu. Ja meie demokraatlikus riigis on igal inimesel valikuvabadus.

Olen märganud, et juba mööduv masu on parempoolsed tegelased häälekamaks teinud, üha enam on juttu õhukesest riigist ja sellest, et iga inimene peab ise hakkama saama, riigi abi olla lihtsalt kurjast, soetab õpitud abitust.

Elame-näeme. Kuid mulle tundub, et märgid on halvad, valimiste järel on IRL-i entusiasm emapensioni propageerimisel kahanenud.

Aga võib-olla ma eksin. Kas tõesti – härga sarvesta, poliitikut toolista...
Eelmisel valitsuskabinetil jäi täitmata ligikaudu pool perepoliitika lubadustest, mis kõik valitsusprogrammis kirjas olid.

Kardan, et sellest võetakse õppust ja ollakse ettevaatlikum programmi koostamisel. Aga kui isegi programmis pole, siis ei viida ellu ammugi mitte.