Tommy Emmanueli elufilosoofia kõlab nii: «Tule kohale ja anna endast parim; see ongi tegelikult põhiline. Leia see miski, milleks sa oled siis ilma tulnud, järgi ning tee seda. Ära oota kellegi ega millegi järele. Panusta oma armastatud asjasse kogu energia, sest elu pole harjutamine. Elu ise ongi suurim sündmus, vaata, et sa sellest osa võtad!»
Inspiratsiooniallikatest räägib muusik järgnevalt: «Inspiratsioonipuhangul tegutse kohe ja ära pane seda hilisemaks kõrvale. Kui sa tunned innustust, tuleb selle heaks kohe midagi teha. Ma proovin alati õppida inimestelt kes on oma ala meistrid ja keda ma imetlen — Jeff Beck, Larry Carlton, George Benson — lapsena aga taandus alati kõik heale meloodiale. Parimad meloodialood olid Inglise bändilt nimega Shadows, nende lood olid minu jaoks väga meeldejäävad. Neil olid omad raadiohitid, instrumentaallood, mida varem ei mängitud sellises viisil ja see suunas mind meloodia otsingute teele, vaimustavate meloodiate leidmisele.»
Teiste mõjutused väljenduvad Tommy mõtetes: «Ma usun, et me kõik matkime või jäljendame kedagi, eriti kedagi, kes meile väga meeldib või meid inspireerib. Me kõik oleme kellelegi eeskujuks ja me kõik oleme midagi omandanud kelleltki teiselt. See on meie loomuses. See on samuti viis, kuidas muusika kandub ühest põlvkonnast teise, keegi ei oma seda jäädavalt.»
Tommy Emmanuelile on ohtralt tunnustust jaganud nii tuntud briti kitarrist, laulja ja laulude autor Eric Clapton kui ka teised tuntud kitarrimuusikaga lummajad, nagu Chet Atkins, John Denver, George Martin, Larry Carlton, Robben Ford, kellega ta on koos mänginud. Koos oma venna Philiga esines ta laivis 2000. aasta Sydney olümpiamängude lõputseremoonial, mida väidetaval jälgis 2,8 miljardit inimest. Ajakiri Guitar Player Magazine on talle kahel korral andnud tiitli Best Acoustic Guitarist.
