Naispalgatöötajate keskmine brutotunnitasu oli 2016. aasta oktoobris 20,9% väiksem kui meespalgatöötajatel, teatab Statistikaamet. Varasema aastaga võrreldes vähenes sooline palgalõhe 1,3 protsendipunkti. Sooline palgalõhe vähenes 1,3 protsendipunkti võrra kolmandat aastat järjest.
Keskmine brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 2016. aasta oktoobrikuu andmetel naispalgatöötajatel 6,04 eurot ning meespalgatöötajatel 7,63 eurot. 2015. aastaga võrreldes tõusis brutotunnitasu naispalgatöötajatel 11,6% ja meespalgatöötajatel 9,8%. Viimase kolme aasta jooksul on naispalgatöötajate brutotunnitasu tõusnud kiiremini kui meestöötajate brutotunnitasu, mis on ka palgalõhe (mees- ja naistöötajate tunnitasude erinevuse) vähenemise peamine põhjus.
2016. aastal oli kõige suurem sooline palgalõhe mäetööstuses (36,4%) – see on ka tegevusala, kus enamik palgatöötajatest on mehed. Meeste suurem osatähtsus tegevusalal ei ole alati seotud keskmisest suurema palgalõhega. Teine tegevusala, kus samuti suurema osa palgatööjõust moodustavad mehed, on ehitus, samas seal oli sooline palgalõhe Eesti keskmisest väiksem – 15,3%.
Mäetööstusele järgnesid palgalõhe suuruselt finants- ja kindlustustegevus (33,0%), töötlev tööstus (29,5%), kaubandus (29,0%) ning tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (26,0%). Kõige väiksem oli nais- ja meestöötajate brutotunnitasu erinevus veevarustuse ja kanalisatsiooni tegevusalal (8,9%), avalikus halduses ja riigikaitses (8,0%) ning muudes teenindavates tegevustes (7,8%). Veonduse ja laonduse tegevusalal palgalõhe puudus.
Sooline palgalõhe suurenes 2015. aastaga võrreldes kõige rohkem haldus- ja abitegevustes (8,0 protsendipunkti), majutuses ja toitlustuses (4,9 protsendipunkti) ning mäetööstuses (4,1 protsendipunkti) ning vähenes aastaga kõige enam ehituses (6,3 protsendipunkti), muudes teenindavates tegevustes (6,2 protsendipunkti) ning kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (6,1 protsendipunkti). Viimase viie aasta jooksul on palgalõhe kõige enam vähenenud muudes teenindavates tegevustes ja kinnisvaraalases tegevuses ning suurenenud haldus- ja abitegevustes; põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusalal ning mäetööstuses.
Vaadates palgalõhe esinemist omaniku liigiti on nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele kuuluvates asutustes ja ettevõtetes palgalõhe väiksem kui Eesti või välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes. 2016. aastal oli palgalõhe riigile kuuluvates asutustes ja ettevõtetes 17,0%, kohalikele omavalitsustele kuuluvates asutustes ja ettevõtetes 11,6%, samal ajal kui Eesti eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes oli palgalõhe 19,5% ja välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes 29,7%.
Võrreldes avalikku sektorit (riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvad asutused ja äriühingud) ja erasektorit (Eesti ja välismaa eraõiguslikule isikule kuuluvad ettevõtted), siis palgalõhe oli nii avalikus- kui erasektoris suhteliselt samal tasemel – vastavalt 21,6% ja 21,8%.
2016. aastal oli maakonniti kõige suurem palgalõhe Ida-Viru maakonnas (27,9%), järgnesid Jõgeva (25,3%), Hiiu (23,4%) ja Lääne (22,1%) maakond. Kõige väiksem oli sooline palgalõhe Põlva (11,3%), Rapla (15,1%) ja Tartu (15,9%) maakonnas.
