T, 9.03.2021
Nike

MOEAJALOOTUND. Aluspesu ajalugu: millal hakkasime päriselt aluspükse kandma?

1920ndad

FOTO: AKG Images / Scanpix

Aluspesul on moeajaloos mängida oluline roll. Kui pesu algaegadel oli selle eesmärk kehakuju muuta ja varjata või siis hoida kallist pealisrõivast määrdumast, siis tänapäeval on aluspesu eesmärkideks väljendada seksikust, meelsust või moekust.

Antiikajal mähiti keha ümber riideribasid

Kreeka naistel oli mitmeid rõivaid, mis kuulusid üksnes naissoole, nt aluspesuna kandsid kreeklannad vöökohta ja kõhtu toetavat linast rätikut, mis mähiti rindade alt ümber keskkoha. Ka rindade ümber seati rätikutaoline kangatükk.

Roomlannad kandsid tuunika all rinnahoidja eelkäijat ja niudevööd. Ka tuunika võis olla alusrõivas, mille peal oli rikkalikult kaunistatud stoola.

Keskaega võib pidada peaaegu aluspesuvabaks perioodiks

Ristiusk tõi kaasa antiikmaailmast erineva suhtumise naisekehasse. Kuna see pidi võimalikult varjatud ja vormitu välja nägema, siis riided figuuri ei rõhutanud. Pealisrõivad, mis sageli olid kallist materjalist, vajasid aga hoidmist higi ja mustuse eest. Seega kujunes peamiseks riideesemeks, mis ihu vahetult kattis, särgitaoline tuunika – chemise. Seda pesti tihti, samas kui pealisrõivast äärmiselt harva.

Aasta umbes 1070

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Aluskleidi lõige oli T-kujuline. Särk võis olla kaelusest kroogitud ja see paistis pealiskleidi kaelusest. Gooti ajastul hakati särgi rinnaesist kaunistama, et see kaunilt nööritud rõivaste vahelt välja paistaks. Särgi peal kandsid naised lühikest ja kitsast rinda toetavat pihikut. Aluskuuel võis alumine osa vahel olla ka erinevast riidest. Peamiseks pesumaterjaliks oli linane. 

Firenze naised aastal 1425

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Kummalisel kombel ei kasutatud sel ajal aga hoopiski mitte ööriietust. Kuni 16. sajandini magati alasti.

Küll aga kanti villaseid või linaseid sukki, mis olid kokku õmmeldud riidest torud ja mis kinnitati põlvede kohalt sukapaeltega.

2008. aastal tehti Austrias, Lendberg Castle´i lossi restaureerides oluline avastus aluspesu ajaloo vallas. Nimelt leiti 15. sajandist pärineva põrandalaudise alt mitmeid hästi säilinud pesutükke. Ja nende hulgas oli ka üsnagi tänapäevast rinnahoidjat meenutav pihikutaoline riideese, samuti paeltega püksikud. Nii et viimasel ajal on hakatud arvama, et meie seni tõsikindel teadmine, et keskajal aluspesu ei kantud, ei pruugigi täiesti tõele vastata.

Renessanss pani aluse naise sajandeid kestnud ahistamisele korsetiga

Chemise jäi endiselt esimeseks rõivaesemeks, mis hommikul ihu peale tõmmati. Selle peale käis korsett ja siis juba pealisseelikud ja varrukad. Mõningal määral paistis alussärk ka sel perioodil pealisrõivastuse alt välja.

Lais of Corinth Holbein, Hans the Younger c.1497 - 1543. Lais of Corinth (Magdalena Offenburg), 1526

FOTO: AKG / Scanpix

Renessansi ajal hakkas seeliku alt vilksatama jalasäär. See tekitas vajaduse hästi istuvate sukkade ja aluspükste järele. 1562 sai kuninganna Elizabeth I uusaastakingituseks paari siidist sukki. Need meeldisid talle nii väga, et ta tellis selliseid tervelt seitse paari, kõik erinevat värvi.

Paljuski peetakse selle perioodi moesuuna näitajaks Caterina de Medicit. Päris kindlasti tõi ta  moodi korseti, mille peaülesanne oli muuta naise kehakuju ja toetada pealisrõivast. Kuninganna Caterina oli ka üks esimesi, kes Itaalia kurtisaanide aluspüksid Prantsusmaale tõi. Nende päritolu tekitas palju vastuseisu, eriti meeste hulgas. Sellegipoolest andis see uuendus naisele senisest suuremat vabadust ning lubas ratsutamisel muretult kasutada äsja moodi tulnud naiste sadulat. Esimesed aluspüksid olid linased või parhist, koos populaarsuse kasvuga tulid ka peenemad materjalid. Aluspüksid ei leidnud siiski üldist heakskiitu, päris kindlasti mitte Inglismaa ega Saksamaa naiste hulgas. Tänapäeva mõistes nad pükse ei kujutanud. Tegemist oli kahe eraldi toruga, mis kinnitati piha või korseti külge paeltega.

18. sajandi moedaamid pöörasid alussärgile väga suurt tähelepanu. Pesu oli omamoodi kunstiteos, seda valmistati siidist, kaunistati rikkalike tikanditega, kulla, hõbeda ja pitsidega, sest ta võis pealisrõivastuse alt paista. Marie Antoinette üritas moodi tuua isegi chemise´i, mis oleks kantav ilma pealiskleidita. Sellega oli ju märksa mugavam. Kuid chemise a la reine läks moest niipea, kui tapalaval langes kuninganna pea. Kuid hiljem sai sellest alguse negližee kandmine, mida aktsepteeriti naise koduse hommikuse rõivastusena.

Marie Antoinette, portree aastast 1783. Autor Elisabeth-Louise Vigee-Lebrun (1755-1842)

FOTO: AKG / Scanpix

19. sajandil võttis naine omaks aluspüksid

1795 sündis proua Tallien´i eeskujul uus moevool à la greque. Hästiriietatud naine kandis vaid ihukarva chemise´i ja õhukesest läbipaistvast riidest särgitaolist kleiti. Leidus ka julgemaid, kes panid gaas- või musliinkleidi otse paljale ihule.

Madame Tallien

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Krinoliinseeliku alla, mis oli moes 19. sajandi keskel, käisid kindlasti poolpikad aluspüksid, mida nimetati pantalettideks. Need ei olnudki mõeldud katma kõike, vaid intrigeerima ja näitama oma rikkalikke pitskaunistusi, tikandeid ja satse, kui kleidiserv veidi kerkis. Biidermeier aluspesu pidi olema lumivalge ja hästi tärgeldatud. Korraga kanti kuni kümmet alusseelikut. Pariisi ja Viini ettevõtjad võistlesid iseäranis peente ja õhuliste materjalide kasutuselevõtus ning töötluse ja detailide viimistletuses. Õnneks patentis R.C. Milliet 1856. aastal Pariisis metallkarkassil krinoliini ja naised pääsesid kilodest alusseelikutest.

Aasta 1855

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Pariisi maailmanäitusel 1889 pani Herminie Cadolle välja suurt huvi äratanud kaadervärgi, mis toetas rindu üle õlgade käivate paelte abil. Hiljem täiustas Cadolle oma leiutist elastsete detailidega ning nimetas selle bien-etre´ks ehk «heaks enesetundeks». Kahtlemata oli see praeguse rinnahoidja eelkäijaks, kuigi kinnitus tollal selja tagant veel korseti külge.

20. sajandi alguse snobism tõi siidi ja batisti

Juugendliku kleidi kandjat saatis plisseeritud alaosaga siidalusseelikute sahin, kuulus frou-frou, mis andis elegantse daami lähenemisest juba kaugelt teada. Õrnast siidist ja teistest peenetest kangastest aluspesu tõrjus välja puuvillase, esmatähtsad olid kanga kvaliteet ja kaunistuste toredus. Pesu oli kallis, teenijarahvas kandis tavaliselt flanellist pesu.

Carolus Duran, Madmoiselle de Lancey, 1876.

FOTO: AKG / Scanpix

Belle epoque´i aegse daami riietumine oli pikk tseremoonia: ihu peale tõmmati kõigepealt lühike särk ja selle peale püksid, millel oli «klapiga» tagaosa ja väga laiad sääred. Koos hoidis neid värvel vöökohal, kaunistuseks palju pitse ja paelu. Siis tuli korsett, seejärel nööbitav pikk pealissärk, vöökohalt kokku kroogitud ning kaelus ja puhvvarrukate servad pitsiga ääristatud. Siidisukki hoidsid ülal korseti külge kinnitatud sukatripid. Lõpuks laotati põrandale ringikujuliselt peenest lõuendist või siidist alusseelik, millesse daam astus ja mille ta oma talje ümber sidus.

Aasta 1892

FOTO: Mary Evans/ Scanpix

Korseti asendamine rinnahoidjaga oli vaevaline

Esimene moodne rinnahoidja oli New Yorgi seltskonnadaami Mary Phelps Jacobi leiutis, kes tuli sellega välja 1913. aastal. 19-aastane Mary oli just ostnud poolläbipaistva õhtukleidi, et minna oma seltskonnadebüüdile Manhattani ballil. Tollal oli ainus vastuvõetav alusriie vaalaluudega jäigastatud korsett. Mary avastas, et vaalaluud paistsid õhukese riide alt avarast kaelusest inetult välja.

Kaks siidtaskurätti, veidike roosat paela ning Mary oli kavandanud korsetile alternatiivi. Hiljem ta patentis oma leiutise. Esmalt läks see moodi Prantsusmaal, siis Ameerikas, kuid tunnustust Mary ei leidnud.

Väga peen aluspesu, aasta umbes 1900

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Enne Esimest maailmasõda jäi aluspesu üldiselt õhemaks ega nõudnud enam nöörimist. Lõpuks ometi jõuti selleni, et kaks püksisäärt omavahel ühendati. Populaarsed olid nii laia kui ka kitsa säärega aluspüksid, samuti särkpüksid. Uued aluseelikud olid kergemad ja neis kasutati vähem pitsi, et hoida puusad moodsalt saledad. Esimest korda ilmusid ka komplektid, kus pesuesemed olid kokku sobivad disainilt ja värvilt.

Aasta 1920

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Figuuri lamedamaks ja silueti puhtamaks muutmiseks kandsid naised 20ndatel korsettide asemel liibuvaid pihikuid, millel olid spetsiaalsed küljepaelad, et büsti maha suruda. Moekad olid ka sukahoidjad koos trippidega. Tormakad flapper’id (vabameelsed noored naised) jätsid need tantsupidude ajal garderoobi ning rullisid oma sukad alla.

Fläpper aastal 1926

FOTO: Mary Evans / Scanpix

1928 võitis trend kanda rinnahoidjat ja sukahoidjat paljal kehal, viimase peale käisid aluspüksid. Pealiskleidi alla käis aluskleit, mis enamjaolt oli peenelt kaunistatud. Uued viskoosist ja kunstsiidist sukad olid palju odavamad kui siidist ning silmnähtavalt seksikamad ja ihaldusväärsemad kui puuvillased, kuid nad olid vähem vastupidavamad ning kohutavalt läikivad. Seepärast veetsid tüdrukud enne väljaminekut palju aega jalgade puuderdamisega.

Pesureklaam aastast 1938

FOTO: Mary Evans / Scanpix

30ndatel ilmusid ka elastikust sukahoidjad-püksikud, mis trimmisid puusajoont. Uut peenemat elastikut sai ühendada peene pitsi, vuaali, paelte ja isegi atlase ja siidiga. Domineeriv värv oli väga iseloomulikku tooni roosa, mõningatel juhtudel must või aeg-ajalt ka mustriline. 30ndate lõpu uus trikoopesu on kehale liibuv ja ainsagi voldita.

Pesu aastast 1934

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Rinnahoidjad olid paljuski tänapäevaste sarnased, kuigi riidest ja tagant kummiga. Polsterdamine tuli koos toestatud rinnahoidjaga 1935. aastal. Võeti kasutusele ka eri suurusega rinnahoidjakorvid. 

Sukahoidjad olid probleemiks spordi- ja kuurordiriiete puhul, mistõttu julgemad naised eelistasid ilma sukkadeta läbi ajada. Näiteks hakkasid naised tennist mängima paljaste säärte ja sokkidega.

Mürsupeavormilised rinnahoidjad ja kihilised alusseelikud

Uus sõda ei jätnud puudutamata ka naiste pesumoodi. Kõige silmatorkavamalt väljendus see teravatipulistes rinnahoidjakorvides, mis meenutasid mürsupead. See saavutati korvi polsterdamise ja iseloomuliku spiraalse tepingu abil. Rinnad said tähelepanu keskpunktiks.

David Wrighti joonistus aastast 1944

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Sõjaaja naiste suurim mure oli sukkadega. Kuna neid polnud saada, aga iga naine tahtis näidata, et ta siiski kannab sukki, siis hakati jala tagaküljele joonistama musta värviga sukaõmblust. Nimelt olid tolle ajastu siidsukad veel konstrueeritud nii, et pikk õmblus jooksis jala tagaküljel alt üles välja. Jäljendatud õmblust hakati isegi nimetama väljendiga «glamor hose» (glamuurisukad).

40ndate lõpul andis pesu arengusse suure panuse firma Fredericks of Hollywood. Frederick Mellinger oli alustanud pesuäriga oma väikeses Manhattani korteris ja siis kolinud Hollywoodi ning saanud kuulsaks näitlejate seas. Tema Frederick´s of Hollywood tootis esimesena pesuesemeid, mis polnud loodud ainult praktilistel eesmärkidel. Tuli mugav satiinist tripihoidja, millel olid toestiku asemel tepingud ning haakide asemel tõmblukud. Ja push-up rinnahoidja, mille kandis kuulsaks Lana Turner koos oma liibuvate džempritega.

Lara Turner aastal 1961

FOTO: SEVEN ARTS/Ronald Grant Archive/Scanpix

1947. aastal Cristian Diori poolt loodud New Look tõi moodi uuesti korsetid ja alt laienevad kleidid. Kihilised alusseelikud ja spetsiaalsest jäigast nailonmaterjalist baleriinialusseelikud said tavaliseks riietusesemeks. Materjali kulus palju ja kangaid hakati tootma topeltlaiana. Aluspüksid ulatusid ikka veel vööni ja olid sirge lõikega, kuid pesu liibus nüüd juba vastu keha.

Reklaam aastast 1950

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Ööriietus oli samuti tähtis, sest korraldati pidžaamapidusid ja populaarsed oli baby doll´i stiilis ööpesu (lühike õlapaeltega öösärk) ja kergemeelsed pitsid.

60ndate uued elastsed materjalid muutsid pesu napimaks ja liibuvamaks

Minikleit võitis kiiresti populaarsuse. Selle eest on maailm tänu võlgu eelkõige Mary Quantile. Aga ei maksa unustada, et seda tuli kanda algul sukahoidjate ja trippidega! Stiil jõudis tõeliselt laiadesse massidesse, kui leiutati ja paisati müügile sukkpüksid, mis pakkusid kaitset nii ilmastikuolude kui ka piidlevat pilkude eest. Keha vabastati piiravast kummist ja elastikust ning lõpuks ometi võis näidata reite ülaosa.

Reklaam aastast 1967

FOTO: Mary Evans / Scanpix

60ndatel muutusid aluspüksid väiksemaks – lihtsate valgete asemele ilmusid värvikirevast ja silmatorkava mustriga nailonkangast püksikud. Ülim moekarjatus oli body stocking õmblusteta ja nähtamatu aluspesu, seda tänu spandeksi ja lükra (ei sisaldanud kummi, olid hingavad; õlid, kreemid ja pesupulbrid neid ei kahjustanud; neid sai värvida) leiutamisele 1958. aastal. Esmakordselt hakati disainima rinna- ja sukahoidjaid teismelistele.

Mainimata ei saa jätta ka 60ndate rinnahoidjate põletamise liikumist, kus kutsuti üles naisi vabastama end nendest piiravatest ja seksistlikest rõivaesemetest. Sinna sobitus ka Rudi Gernreich, kes kavandas no-bra rinnahoidja – kaks paelaga ühendatud nailonkorvi.  Väga suurt kõlapinda see liikumine ei leidnud, sest naised olid õppinud oma rinnahoidjaid armastama.

80ndad tõid pesu nähtavale

Pärast tormakaid 70ndaid tuli mõneks ajaks moodi ülikaunistatud ja õmblustega retroaluspesu, sest järsku tundusid pitsid ja satsid nii vastupandamatud. Janet Reser Londonist saavutas suurt edu naiselike satside ja ulakate pihikute ja tripihoidjatega. Vaimustusest vanade rõivaste ja Edwardi-aegse moe vastu hakati kombineed kandma pealisrõivana ning retropesu demonstreeriti nii sageli kui võimalik.

Janet Regeri pesu aastast 1977

FOTO: Mary Evans/Peter Akehurst/Scanpix

Wonderbra pakkus mitmesuguseid variante, mis olid mõeldud kaela tagant kinnituvate ja lahtise seljaga toppide ning kleitide all kandmiseks. See sai popkultuuri sümboliks, mida tunnustasid mõlemad sugupooled ja ka teismelised.

1980ndate suur uudis oli spordirinnahoidja. Calvin Klein hakkas tootma spetsiaalsete korvidega särgikuid. Donna Karan leiutas kostüümi all kandmiseks body  ühes tükis särk ja püksikud, trukid jalge vahel. Ei mingeid kortse, üleni lükrast või erinevatest materjalidest, varrukatega või ilma.

Puuvillast ja nailonist püksikud muutusid järjest napimaks. Uue vormi võtsid need minimalistlike string-bikiinidenaseejärel tulid veelgi paljastavamad thong´id (tangad). Moehittideks kerkisid ka meeste pesust inspireeritud bokserid.

90ndatest peale pole aluspesu enam dikteerinud moejoone dimensioone. Naised hakkasid tundma suurt naudingut peene pesu ostmisest omaenese rõõmuks. Eriti hinnatud olid üksikud pesueksemplarid.

2004

FOTO: Caro / Neumann / Scanpix

Müriaad erineva tekstuuri, lõike ja värviga aluspesu aitab tänapäeva naistel väljendada oma individuaalset seksuaalsust ja maitset. Aluspesu on moes sensuaalsuse vaste. See näitab, flirdib, kuid ei paljasta kunagi kõike täielikult. Sisuliselt ongi see asja tuum – jätta naisekeha müsteeriumiks. Pesu jääb alati naise jaoks tähtsaks riideesemeks, mida hoolega valida.

Kasutatud allikad:

  • Bronwyn Cosgrave, Rõivas & mood  arengulugu, Tln.2002;
  • Merilinistiiliop.blogspot.com.ee;
  • Mannaismayaadventure.com;
  • Thelala.com;
  • Lingeriediva.com;
  • Historyextra.com/lingerie;
  • Dollhousebettie.com