Tööõnnetus hüüab tulles: ohtlikud võivad olla nii kontoritool kui kohvitilk

Dagmar Lamp
, Postimehe naisteportaali juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Fabrice Michaudeau / PantherMedia / Scanpix

Tööinspektsiooni konsultant Mari-Liis Ivask on naine, kelle töökohustuste hulka kuulub pealtnäha lihtne ja õilis ülesanne: hoida inimesed tööpostil tervetena. Ivaski tee viib teda sageli erinevatesse ettevõtetesse, kus ta annab töötajatele nõu, kuidas elusa ja tervena pärast tööpäeva koju jõuda. Millised on peamised ohud, mis ähvardavad tööpostil naisi? Kuidas end hoida? Ajasime Mari-Liis Ivaskiga sel teemal pisut juttu.

Mari-Liis Ivask
Mari-Liis Ivask Foto: Erakogu

Paraku on nii, et tööõnnetusse võib sattuda töötades mistahes ala ehk ei ole ametit, millel töötades on kindel, et tööõnnetusse sattumine on välistatud. «Võtame või paari aasta taguse näite, kus toimus surmaga lõppenud tööõnnetus Nukuteatri publikuteenindajaga,» räägib Mari-Liis Ivask. «Keegi ju ei arva, et niivõrd toredas ja suhteliselt ohutus kohas võiks toimuda tööõnnetus, liiatigi veel nii õnnetu lõpuga.»

Tööõnnetusi juhtub ka täiesti tavalisel kontoritööl, näiteks libiseb töötaja astudes maha loksunud kohvile, mille kaastöötaja on jätnud koristamata, selgitab Ivask ning osutab, et sellisel juhul oleks ju ääretult lihtne õnnetust vältida – iga inimene, kes kogemata näiteks kohvi maha ajab, koristab selle koheselt ära ja kolleeg ei libise ega murra jalaluud. Ka võib kukkuda ja viga saada kontoritooliga, millel rattad katki. «Kirjas on ainult mõned näited, aga juba nendest nähtub, et olles hoolimatu, võib üks tavaline kontor olla küllaltki ohtlik koht,» ütleb Ivask. «Selleks, et selliseid õnnetusi ei juhtuks, tuleb kõigepealt selgeks teha, millised on võimalikud ohud ja siis asuda neid probleeme lahendama. Näiteks veenduda perioodiliselt, et töötoolide rattad oleksid terved ja juhtmed ei oleks käiguteedel.»

Laialt on levinud arvamus, et tööõnnetus on miski, mis juhtub ehitusmeestega tellingutel töötades ning et naistega õnnetusi ei juhtu. «Statistika seda aga ei kinnita – 2016. aastal sai tööõnnetuse tõttu kannatada 1766 naist, mis on ligi 35 protsenti kogu tööõnnetustest. Nn «naiste tööde» ja «meeste tööde» piirid on sisuliselt kadunud, st paljud naised töötavad ka töötlevas tööstuses ja neil on samad ohud, mis nende meeskolleegidel. Statistiliselt juhtus naistega enim tööõnnetusi 45–54-aastaste vanusegrupis.»

Iga kord ei pea ju oma vigadest õppima, targad õpivad teiste vigadest. Üldistades võiks öelda, et pigem peaksid nii tööandjad kui töötajad oma energiat panustama tööõnnetuste ennetamisse kui võimalike õnnetuste uurimisse.

«Palju tööõnnetusi juhtub kaubanduses ja toitlustuses, nendes sektorites töötab palju naisi,» räägib Ivask. «Üsna levinud tööõnnetuste põhjus on näiteks eelnevalt mainitud komistamine, libisemine ja kukkumine, mille tagajärgedeks on tihti rasked vigastused. Tegemist on üpris lihtsakoeliste ja lihtsalt ära hoitavate õnnetustega, aga ometi juhtub neid palju.»

Tark õpib teiste vigadest

Oma töö tõttu näeb Ivask sageli väga markantseid juhtumeid – ja pahatihti selliseid, mida on võimalik väga lihtsate ettevaatusabinõude või lihtsalt terve mõistuse abil ära hoida. Näiteks ei hoia Ivask tagasi oma imestust, kui kirjeldab, kuidas ta ühes koolis tööõpetuse klassis avastas seinalt valge punase ristiga esmaabikapi, kus olid aegumistähtajaga piiritus ja ravimid... 80ndate aastate lõpust! «Ma olin tõsises hämmingus: kuidas on võimalik, et mitte keegi ei ole pea kolmekümne aasta jooksul esmaabikappi vaadanud?» imestab Ivask. «Võttes arvesse, et nimetatud asjad asusid ühes koolis, on ainult puhas pime õnn, et keegi õpilastest ei tahtnud hakata täpsemalt uurima, kuidas neid asju kasutada.»

Õnnetuste juhtumist Ivask õnneks oma töös pealt ei näe, küll aga peab ta olema hästi kursis, milliseid õnnetusi ja mis põhjustel juhtub. Seetõttu teeb ta regulaarselt kokkuvõtteid neist rasketest või suisa surmaga lõppenud juhtumitest, mida on tööinspektorid uurinud. «Oluline on juhtunud õnnetustest rääkida ja nende põhjustest aru saada, et teistel oleks võimalik samalaadsete õnnetuste toimumist vältida,» selgitab Ivask. «Iga kord ei pea ju oma vigadest õppima, targad õpivad teiste vigadest. Üldistades võiks öelda, et pigem peaksid nii tööandjad kui töötajad oma energiat panustama tööõnnetuste ennetamisse kui võimalike õnnetuste uurimisse.»

Ohud kontoris: katkine kontoritool ja kolleegi maha loksunud kohv

«Kui rääkida tööõnnetuste põhjustest, siis kõige enam tööõnnetusi juhtub töövahendite ja masinatega seoses, seega nende ohutus on oluline teema, millega tuleb rohkem tegeleda,» teab Ivask. «Masinate ohutus mõistena võib jääda osalt inimestele veidi kaugeks, sest me ei pruugi oma tööd ja tegevusi alati seostada masinate kasutamisega. Samas suuremal või väiksemal määral puutume me kõik siiski masinatega kokku ja peaksime rohkem mõtlema ka nende ohutusele – kas või koduköögis kasutades viilutajat või saumikserit, millega on võimalik endale liiga teha. Seega paneme inimestele ikka südamele, et masinal on jõud ja inimesel on mõistus.»

Millele aga inimesed sageli ei mõtle, on see, kui suur oht võib olla «tühipaljas» libisemine. «Kukkumisega seotud tööõnnetused moodustavad 21 protenti kõikidest registreeritud tööõnnetustest ja kolmandiku rasketest tööõnnetustest,» toob Ivask välja jahmatavad numbrid. «Kuna kukkumine võib väga lihtsalt lõppeda luumurruga ja sellest paranemine on pikk, siis on neist paljud raske tagajärjega. Ka pealtnäha nii lihtsale asjale nagu liikumisteede ohutus tuleb pidevat tähelepanu pöörata: vaadata üle, et põrand oleks sile, aga mitte libe, et põrandas ei ole auke või üleskeerdunud vaibaservasid, mille taha on lihtne komistada. Et juhtmeid ei veetaks üle käigutee, et maha läinud vedelik, näiteks kohv sealt ka kohe ära koristataks jne jne. Lihtsad asjad, aga nende tegematajätmine võib väga lihtsalt lõppeda raske tööõnnetusega.»

Ivask näeb oma töös liiga sageli, et inimesed ignoreerivad tööandja seatud ohutusreegleid, näiteks masinatega töötades kaitsekatteid ja muid kaitseseadised. «Kaitsekatete reguleerimine võib töötajate jaoks tunduda kohati tüütu ja ebamugav, kuid see ei ole põhjus nende eemaldamiseks. Töötajad peaksid aru saama, et nende kaitseseadiste eesmärk on kaitsta neid ennast. Või näiteks isikukaitsevahendite kasutamine – kui töös on vaja kasutada kindaid, kõrvaklappe, turvajalatseid vms, siis peaks töötaja mõistma, et kui tööandja nende kasutamist nõuab, siis ei ole tegemist kiusamisega, vaid töötaja tervise kaitsmisega.»

Ka jäetakse liiga sageli uus töötaja omapäi ning ei võeta aega, et teda juhendada õigesti käituma. «Mõistame iseenesest seda esmast kärsitust, mis mõlemal poolel on – töötaja tahaks kohe tegutsema asuda ja tööandja sooviks, et töötaja võimalikult kiirelt hakkaks väärtust looma,» räägib Ivask. «Siiski tuleb rõhku panna juhendamisele ja väljaõppele, et tulevane töö oleks korrektne, kvaliteetne ja ohutu. Ligi 35 protsenti tööõnnetustest juhtub töötajatega, kes on äsja tööle asunud, seega peegeldab ka statistika antud kitsaskohta.»

Sinu tervis on sinu vastutada

Meeles tasuks ka pidada, et tööandjal on kohustus ohutusse panustada ning töötajal õigus töötamast keelduda, kui vajalik ohutus pole tagatud. «Seadus sõnastab, et töötajal on õigus seda teha, inimesena tahaks aga lisada, et töötajal on kohustus seda teha – kohustus iseenda, oma pere ja lähedaste ees. Tundub siiski, et töötajad tunnevad ennast selles osas kohati nõrga ja abituna ning kardavad tööandja tähelepanu probleemidele juhtida. Seega võtavad töötajad kohati riski töötada ohtlikult ja riskides oma elu ja tervisega.»

Ivaski ja tema kolleegide mantra on lihtne, kuid väga oluline: «Õnnetuste vältimiseks tuleb püüda ette näha kõiki ohte, mida on võimalik ette näha ja need ohud kõrvaldada.» Samas tuleb läbi mõelda ka see, mida teha siis, kui juhtub õnnetus mingi ettenägematu asjaolu tõttu. «Valmisolek tähendab muuhulgas seda, et ettevõttes on olemas koolitatud esmaabiandja ja kõik teavad, kes esmaabiandja on. Samuti on kergesti juurdepääsetavas kohas olemas esmaabivahendid. Pahatihti on esmaabivahendid näiteks Maie kabinetis, aga kui Maiet ei ole tööl, siis on tema kabinet lukus ja esmaabivahenditele puudub juurdepääs.»

Ivask ei väsi kordamast, kui oluline on töötervishoiu ja tööohutusega pidevalt tegeleda. «See peab olema ettevõtte tegevuse sama loomulik ja oluline osa kui näiteks finantskontroll. Kui me räägime töötervishoiust ja tööohutusest, siis me räägime meie inimeste eludest ja tervisest. Töötervishoiu ja tööohutusega tegelemist ei tohi jätta vaeslapse ossa, millega tegeletakse siis, kui kõik muud probleemid on lahendatud,» rõhutab Ivask. «Samuti tuleb sellesse tegevusse kaasata kõik ettevõtte töötajad, igaühel oma roll ja ülesanded. Töötervishoiu ja tööohutusega tegelemine ei saa olla ainult ühe inimese kohustus – näiteks määratud töökeskkonnaspetsialisti kohustus, kelle ülesandeks on ohutuse tagamine ja ülejäänud teevad tööd vanamoodi edasi.»

Õnnetus juhtub aga enamasti mitme teguri tõttu – tööandja on jätnud midagi tegemata ja töötaja teeb midagi valesti. Just seetõttu ei piisa pimedast usust, et kõik on hästi, vaid tuleb ise aktiivselt ohutusse panustada, rõhutab Ivask. Töötajal tasub tähele panna, mida tööandja räägib, võtta aega, et lasta end juhendada, jälgida ettenähtud ohutusreegleid ja, mis peamine, suhtuda ohutusse tõsiselt ning mitte häbeneda tööohutust ülemustega jutuks võtta.  «Kõik hakkab pihta meist endist, seega saab inimene ise üsna palju ära teha,» üteb Tööinspektsiooni konsulant Mari-Liis Ivask, kes koos kolleegidega annavad tööohutuse teemal tasuta nõu kõigile. «Inimese enda roll on oma elu ja tervise väärtustamine, sellest tuleks lähtuda ka töökeskkonnas.»

-------------------------------------------

MIS ON TÖÖÕNNETUS?

Tööõnnetuse mõiste tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lõikest 1, mis ütleb, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

Ehk tööõnnetusega on tegemist, kui õnnetus on põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga ja juhtub ajal, mil töötaja:

  • täitis tööülesannet;
  • tegi muud tööd tööandja loal;
  • tegutses tööandja huvides;
  • viibis tööaja hulka arvataval vaheajal.

Allikas: Mari-Liis Ivask, Tööinspektsiooni konsultant
Rohkem infot ja infot tasuta konsultatsioonide kohta leiab Tööinspektsiooni koduleheküljelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles