Abielunaise pihtimus: ämm ei suuda minuga ikka veel leppida ja keegi ei kaitse mind

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Olete märganud, et ämma sagedane kriitika ja erapooletus võib lastelaste enesetunnet kahjustada. Kellegi halvustamine ei tee kindlasti kedagi paremaks, kahjustab pigem suhteid. Seda enam, et tuleks arvestada teismeliste ülitundlikkusega. 

Mõistan, kui keeruline on teil ämma arvustada ja üksi püüda oma seisukohti kaitsta, kuid ometi olete otsustanud midagi ette võtta oma laste kaitseks. Kehtestamine ongi parim viis oma mittenõustumist väljendada ja vajadusel piire seada. Meie kodulehel on selle kohta ka lisalugemist. Lisan siinkohal, et tegemist on mina-sõnumiga, millega saate väljendada oma arusaamu, vajadusi, väärtusi, aga ka häiritust, tundeid, mõju teile. Näiteks öeldes: «Ma ei pea õigeks kellegi isiklikku halvustamist, see mõjub alandavalt» või: «Ma ei nõustu sellega, mida ütlesid. Ma tahan aru saada, kui minu tütar midagi teeb, mis sulle ei meeldi, kuidas see sind täpsemalt häirib» vms. Edasi oleks oluline kindlasti ka ämma vastulaused ära kuulata ja need ümber sõnastada (vt ka aktiivne kuulamise oskus). Tema aktiivne kuulamine ei tähenda nõustumist, vaid soovi temast aru saada. Vältige ka ise isiklikuks minemast (vt ka suhtlemistõkked) ja jääge vaid käitumise kirjelduste juurde – nii saate vältida pinge üleskruvimist. 

Kirjutate, et ämm ei mõista oma sõnade tagajärgi ega mõju. Seepärast ongi oluline seda väljendada ja jällegi mina-sõnumina ja kui vaja siis mitte vaid korra, vaid iga kord ja väga selgelt, konkreetselt ja pigem lühidalt. Näiteks: «Sinu sõnad teevad haiget, ma ei taha rääkida, kui kuulen solvanguid, ma ei ole nõus, kui» .... jne. Vahel aitab ka positiivne sõnastus: «Ma tahan proovida teisiti rääkida, mulle meeldib see, kui saaksime rääkida rahumeelselt ja sõbralikult» vms. 

Eesmärk peaks aga olema jõuda positiivses sõnastuseni, mida ta tahab või ootab, et keegi (nt tütar) teisiti teeks ja selle sõnastust, mille poolest see ämmale oluline on. Vahel on ikkagi olukordi, kus põrkuvad erinevad väärtused või vajadused, siis tuleb arutleda selle üle, millised on lahendused, et osapooled rahule jääksid. Asi ei peaks piirduma sellega, kellel on õigus või kes on halvem või parem. Kehtestamine toimib vaid siis, kui säilib vastastikune valmidus austada teise vajadusi ja teda ennast. Hea oleks enne tõsistel teemadel vestlusi, teha kokkuleppe, et väldite solvanguid ja etteheiteid ja igaühe arvamus on tähtis. Kui seda põhimõttelist kokkulepet ei ole, siis ei toimi ka teie paremad püüdlused jõuda suhete parenemiseni. Siis toetab teid ehk vaid iseendast lugupidav suhtumine ja endale õiguse võtmine, et te ei pea nõustuma halva kohtlemisega ja endast mitte lugupidava kõnepruugiga ega olema kellegi meele järgi, kes teid või teie lapsi ei austa või ei püüa mõista. 

Kindlasti on teil vaja ka kellegi tuge. Arutlege laste isaga neil teemadel, mida tema õigeks peab ja püüdke sõnastada sel teemal ühiseid arusaamu. Vältige enda nö üleskruttimist ämma vastu või rindejoone tõmbamist, mida siis mõlemad võidukalt kaitsma asuksite. On ju ämm jätkuvalt oluline pereliige ja kindlasti on tal ka omad head kavatsused. Kui on midagi, mida saate temas tunnustada, siis seegi aitab kaasa teie suhete paranemisel, kui seda väljendate. Samas jätke endale teadmine, et olete täiskasvanud inimene, kellel on oma väärtushinnangud ja teil on õigus seista oma arvamuse eest, kuid teha seda omalt poolt nii, et ei solva teist, kes on teiega erimeelt. See ju kehtestamise olemus ongi. Meie kodulehel on ka hulk raamatuid, kus nendest oskustest põhjalikumalt juttu (nt R.Bolton, McKay, Gordon jt).»