Aadliproua Helene Marie von Kügelgen – elu «mehelikku harrastust» varjates

Zoege von Manteuffel

FOTO: Wikimedia Commons

Karl Morgenstern on sõnastanud tolle ajastu ühiskonna ootused naistele järgnevalt: «Kuna naise amet kui selline on abielu ja tema tegutsemisringiks pole mitte avaliku elu lava, vaid kitsalt piiritletud kodune sfäär, siis valmistatakse tüdrukuid ette tulevasteks abikaasadeks, emadeks, majapidajateks, nendes kolmes suhtes haritakse nende keha, vaimu ja südant.» Tõsisem tegelemine kunstiga tulevase abielunaise ja majapidamise eest hoolitseja profiiliga kokku ei käinud. 

Aadlipreilide kasvatus 18. sajandi Eestimaal

Aadlilaste esmane harimine käis poistel-tüdrukutel ühiselt, algul bonne ja alates kuuendast eluaastast juba guvernant. 11. eluaastaks saadeti poisid kooli, tüdrukud jäid vanematekoju guvernantide kasvatada, kes vastavalt oma ettevalmistusele jagasid oma oskusi. Üldjuhul lõppes vanemate kodune kasvatus tüdruku leeritamisega. Kunstiga tegeleti vabaajaharrastusena ja heal juhul said tüdrukud sel alal vaid algharidust.

Üheks selliseks aadlipreilide koduõppe eesrindlikuks näiteks võib pidada Eestimaa mõisniku Zoege von Manteuffeli perekonda. Endise Katariina II ohvitseri Wilhelm Johann Zoege von Manteuffeli ja tema abikaasa Helene Henriette (sündinud von Bock) peres kasvas üksteist last. Perekonna vanim laps oli Wilhelm Johann, talle järgnesid õed Helene Marie – perekonnale Lilla (sündinud 5. detsembril 1774) – ja Anna Sophie, siis Peter Otto, Heinrich Otto, Augusta Charlotta, Karl Gustav, Wilhelmine Caroline, Emilie Henrietta, Karl Magnus ja Friedrich Eduard.

Zoege von Manteuffelite lapsed said kunsti- ja joonistamisõpetust juba siis, kui elati ema suguvõsale kuulunud Võisiku mõisas Põltsamaa lähistel. Seal oli ametis joonistusõpetajana Gottlieb Welté, kelle juhendamisel tegid pere vanimad tütred Helene Marie ja Anna Sophie ilusaid maale ja proovisid isegi vasegravüüri. Welté oli Mainzist pärit ja saavutanud 18. sajandi Liivimaal hea kunstniku maine.

«Vana-Harmi akadeemia»

1790. aastatel elas Zoege von Manteuffeli perekond juba Ojasoo ehk Vana-Harmi mõisas.

«Ojasoo kodus nägi kõik välja väga lihtne,» on kirjutanud Wilhelm von Kügelgen oma ema lapsepõlvekodust. «Olid valgeks lubjatud seinad, rohelised uksed, õlgpõhjaga toolid, ja kardinatest ei teatud kogu maal midagi. See-eest oli maja ruumikas ega pakkunud arvukale perekonnale ja majaliikmetele mitte ainult igakülgset mugavust, vaid oma kogude ja töökodadega ka mitmesuguseid võimalusi tegevuseks ja meelelahutuseks. Vanaisa oli oma laste hariduse nimel kogunud enda juurde kõige erinevamaid õpetajaid, käsitöölisi, kunstnikke ja õpetlasi, kes kõik elasid tema katuse all ja andsid kodule väikese akadeemia mõõdu. Akadeemiliste distsipliinide kõrval tegeldi uuemate keeltega, maaliti, modelleeriti, graveeriti, treiti, nikerdati, harrastati tisleri- ja metallitööd ning tehti suurepärast muusikat. Ilusad kvartetid, mida perekonnaliikmed talveõhtutel ette kandsid, elasid naabruskonna mälestustes veel kaua edasi.»

Helene Marie ja Anna Sophie said palju muusika- ja kunstitunde. Anna Sophie läks varakult mehele Triigi mõisnikule Gustav Adolf von Stackelbergile ning koos tegid nad 1797-1799 pikema reisi Saksamaale, Austriasse ja Šveitsi. Teel pidas Anna Sophie reisipäevikut, joonistades sinna visandite kõrval ka mitmesuguseid ideaalmaastikke. 

Omavahelistes kirjades kiitis Helene Marie õe reisi, kadestas tema külaskäiku Dresdeni kunstigaleriisse ning arutles tema joonistuslaadi ja maitse üle. Hiljem elasid Stackelbergid perega Rakvere lähedal Põlula mõisas. Teadaolevalt jäi Anna Sophie kunstiga tegelema kogu eluks. Abikaasa majandusliku ebaõnne aastatel olevat ta lausa sellega perele lisasissetulekut teeninud.

Helene Mariet aga hakkas tasapisi ähvardama vanatüdruku seisus. See oleks jätnud naise tegutsemisväljaks peamiselt hoolitsemise lähisugulaste laste eest. 1790. aastatel hoolitseski ta ennastsalgavalt rõugehaigete eesti laste eest ning korraldas esimese kaitsepookimise Ojasoo lähikonna külades. Lisaks oli tal kodakondsete seas mitu noort hoolealust, sealhulgas Saksamaal reisiva õe Anna Sophie väike tütar.

Venima jäänud «meheootamisaega» sobis hooldajakohustuste kõrval hästi lühendama põhjalikum tegelemine kunstidega – Helene Marie puhul talle südamelähedase joonistamisega, mida Harmis nooremate laste huvides nagunii jätkuvalt harrastati.

Kohtumine Gerhard Kügelgeniga

1798. aasta kevadel tutvus 25-aastane Helene Marie oma isa Tallinna linnamajas kunstnik Franz Gerhard Kügelgeniga. Mees oli meeldiva olemisega, armastusväärse iseloomu ja hea väljanägemisega, Helene Mariest vaid aastajagu vanem portretist. Ilmselgelt oli Gerhard Kügelgen kõige õppinum ja kaasaegsem kunstnik 1790. aastate Liivi- ja Eestimaal.

Autoportree, EKM j 710 M 1948, Eesti Kunstimuuseum SA

FOTO: muis.ee

Kaksikvennad Karl Ferdinand ja Franz Gerhard olid sündinud 6. veebruaril 1772 Kölni kuurvürstliku haldusnõuniku Frantz Anton Kügelgeni ja tema kaasa Maria Justina viienda ja kuuenda lapsena Reini-äärses väikelinnas Bacharachis. Nad õppisid Bonni gümnaasiumis, kus ilmnes Gerhardi anne maalida portreesid ja Karli huvi maastikumaali vastu. Peale isa surma hakkasid kaksikud õppima maalimist. 1791-1795 tegid vennad Roomas pikema õppereisi, et tutvuda antiikkunstiga. Balti provintside keskusesse Riiga tõi neid lootus headele tellimustele ja teenistusvõimalustele.

Noorest kunstnikust Franz Gerhard Kügelgenist oli vaimustuses kogu Zoege von Manteuffelite pere. Parunile meeldis mõte lasta ennast ja oma abikaasat Kügelgenil portreteerida, aga ka võimalus saada tütrele tasemel kunstiõpetaja. Nii jõutigi kokkuleppeni, et Gerhard juhendab Helene Mariet ja veedab suve Ojasool.

Mõisapreili ja kunstiõpetaja romaan

Õppetunnid algasid kohe. Helene Marie asus 1798. aasta kevadel Tallinnas igapäevaselt joonistama ja saatis valminud tööd Gerhard Kügelgenile. Viimane tegi joonistustes parandusi ja lähetas õpilasele tagasi. Vahetevahel kohtuti ka näost näkku ja mees maalis Helene Mariest miniatuurportree.

Peamiselt joonistas Helene Marie ümber oma õpetaja töid: pastoraalseid stseene; tunnete ja vooruste allegooriaid; religioosseid ja antiikmütoloogia motiividel visandeid. Balti aadlipreili silmis muutus kunstnik, kes tegeles niivõrd ülevate teemadega, ka ise õilsuse kehastuseks. Joonistamiselt mindi edasi maalimise juurde. Franz Gerhard kinkis Helene Mariele oma parima, Roomast kaasa toodud pintsli ja ilusa eebenipuust paleti. Samuti hoolitses ta isiklikult õpilase värvide ettevalmistamise eest.

Gerhard arendas oma õpilasel arusaamist perspektiivist ja teisi akadeemilise kunstihariduse baasoskusi. Lisaks harjutati portreemaali. Nimelt maalis Gerhard Kügelgen 1798. aasta suvel Ojasool lubatud portreed Helene Marie vanematest. Neiu omakorda tegi sellest koopia, mis olid mõeldud õele Anna Sophiele. Juba varem oli Helene Marie portreteerinud ka ise oma õde. Franz Gerhard kavandas sellele paariliseks omakorda Helene Marie portree.

1798.–1799. aasta talveks suundusid kunstnikest vennad Gerhard ja Karl Peterburi. Helene Marie ja Gerhardi kirjavahetusega algas keeruline teekond õpilase-õpetaja suhtest abielu poole. Aadlitütre ja tema kunstiõpetaja abielu oli baltisaksa suletud ja konservatiivses ühiskonnas loomulikult sobimatu. Seda näitab ilmekalt see, kuidas suhtus Ojasoo mõisnik Wilhelm Johann oma tütre soovi abielluda Gerhard Kügelgeniga. Viimane tegi tollaste kommete kohaselt vahendaja kaudu teatavaks oma kavatsuse noore neiuga abielluda. Ehkki mõisnik oli igati soosinud õpilase-õpetaja suhet, ei tähendanud see veel seda, et ta soovinuks oma tütart kunstnikule naiseks anda. Parun lükkas ettepaneku tagasi.

Lilla ilmutas erakordset tahtejõudu, et panna oma isa meelt muutma. See õnnestus alles seejärel, kui ta oli teinud end eluohtlikult haigeks. Šokeeritud isa andis lõpuks järele, kuid ainult sel tingimusel, et Kügelgen taastab oma kaotatud aadliseisuse ja muretseb endale Eestimaal mõisa. Gerhard ostiski 1802 Viini õukonnas aadlipatendi, kuid Lillal õnnestus oma isa siiski veenda, et ta ei nõuaks Gerhardilt elukutse muutmist, kuna too oli põllutööks täiesti sobimatu. Lõpuks lubatigi paaril abielluda, kui kunstnik suudab ette näidata 20 000 rubla suuruse vara ning kasvatab tulevased lapsed üles protestantlikus vaimus.

Õnnelik kihluse aeg ja tuleviku kavandamine

Hoolimata vanemate vastuseisust ei kujunenud väimehe amet kunstilembeses Zoege von Manteuffelite perekonnas omaette probleemiks. Seda enam, et Gerhard oli Peterburi õukonnas omandanud kunstitellimustega rohkem kui nõutava kaasavara. Samuti soositi tütre jätkuvat kunstiharrastust. «Ema ütleb alati, et peaksin sind maalimisel aitama,» kirjutas Helene Marie Gerhardile vahetult abielu eel. Kuid jätkas kohe ennast korrale kutsudes: «Aga siis jääb ju majapidamine hooletusse ja lapsed, kui neid peaks tulema, ja ma valmistan sulle rohkem kulusid, kui oma maalimisega sisse tuua suudan. Ja siis – kuidas saan ma nõuda sinu kõrval töötamist, siis sa pead mind ju aitama, ja nii ma rööviksin sinu aega.»

Oma tuleviku teemal fantaseerides mängis Helene Marie viimasel abielueelsel suvel ka mõttega oma kunstikooli loomisest: «Kas poleks parem, kui ma asutaks väikse maali- ja joonistusakadeemia ja õpetaksin noori tüdrukuid joonistamises ja miniatuurimaalis. Viimast peaksid sa mulle loomulikult enne õpetama, aga usun sellega paremini hakkama saavat kui õlimaaliga, mis nõuab liiga palju aega. Siis saaksin ma hoolitseda ka kõige eest kodus ja köögis, nagu naisele kohane, ja mul oleks kerge pühendada paar tundi päevas õpetamisele. Miski kodus ei kannata ja samas teenin majapidamisse natuke raha. Mul on selleks ametiks kannatust, suhtlen noorte tüdrukutega nii meelsasti ja mis mul teadmistes puudu jääb, seda asendavad sinu alatiseks kättesaadavad nõuanded.»

Abielu ja elu õukonnas

2. septembril 1800 Franz Gerhard ja Helene Marie abiellusid ning asusid elama Peterburi, kus ootas rohkem ja paremaid tellimusi. Ja kuigi tütarlaste joonistusakadeemia idee ei saanud teoks, aitas Helene Marie seal oma mehe kunstitegemistele innukalt kaasa. Nii kirjutas ta näiteks sügisel Peterburist: «Mul on juba 2000 rbl eest seepiajoonistusi ootamas, Jumal andku mulle ainult jõudu ja tervist, siis olen virgalt asja kallal. Tegelikult on see töö tellitud minu mehelt, kuna need on aga kõik vaid joonistused seepias, siis näen ma siin võimalust täita oma suurim soov ja võtta temalt veidi, veidigi koormat vähemaks, ja hästi peavad nad igal juhul joonistatud saama. Minu mees pingutas mulle juba täna paberi valmis ja homme hakkan ma peale. Mitte kunagi pole ma ühegi tööga suurema rõõmuga algust teinud.» Kui palju Helene Marie oma mehe nime all täpselt töötas, ei ole teada.

Abikaasa koos oma vennaga olid sel ajal hõivatud Paul I suure perekonna paraadportree loomisega. Neil oli kahepeale ühine ateljee. Maal tõi neile kuulsust ja tellimusi. Pärast Paul I tapmist tegutses Gerhard Pavlovskis edasi, maalides lesktsaarinna portreed. Gerhard maalis ka uue keisri Aleksander I portree, mis sai ülimenukaks. Kunstniku noor naine kirjutas teatava ärritusega lahusolekust, sest mees oli pidevalt Pavlovskis, elas lossis, kus tema käsutuses oli terve korter, tee, kohv, vein, kaasa arvatud õukonna tõld.

Gerhard veetis Peterburis veidi üle nelja aasta, kuid jõudis selle aja jooksul luua terve galerii Vene keisrikoja liikmeid ja Peterburi aristokraatide portreesid. Üksnes 1801-1803 valmis tal 164 portreed. Kokku teenis kunstnik 46 000 rubla, mis oli korralik kapital.

1801. aastal sündis Pavlovskis Helene Marie esimene laps Maria, kes aasta hiljem suri. Koos esiklapse haiguse ja seejärel poja Wilhelmi sünniga jäi joonistamine Helene Marie jaoks aina enam tagaplaanile.

Kui nad viibisid 1803-1804 jälle Ojasool, maalis Gerhard nn sõprade galeriid, kuhu kuulusid Manteuffelite suur perekond, aga ka Tartu Ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot, arhitekt Johann Wilhelm Krause, professor Karl Morgenstern jt. Kuna Peterburi niiske ja külm kliima ei sobinud Helene Marie tervisele, siis koliti 1804. aastal perega Saksamaale, Gerhardi sünnikoju.

1807. aastal järgis Karl von Kügelgen, kelle õukonnakunstniku positsioon Peteburis tagas nii kindla sissetuleku kui ka auväärsed tellimused, juba ilma suurema vastuseisuta venna eeskuju, abielludes Zoege noorima tütre Emilie Henriettaga. Ta jätkas Peterburis oma õuekunstniku ametit ja viibis tellimustöid tehes aastaid Krimmis ja Soomes.

1827 ostis Karl Tõnismäe kandis väikese linnamõisa ja jäi kuni surmani 1832 elama Tallinna. Tal valmis mitmeid Tallinna ja selle ümbrust kujutavat maali.

Dresdenis koduse kunstisalongi perenaisena

1805. aastast elasid Gerhard ja Helene Marie Dresdenis, kus neil sündis veel teine poeg Gerhard ja tütar Adelheid. Perekonnapeast sai Dresdeni kunstiakadeemia professor ning nende maja kujunes üheks linna seltsielu keskuseks. Nende kodus said majutust ja juhendust ka kunstiõpingutest huvitatud tütarlapsed, nagu näiteks Caroline Bardua ja Louise Seidler. Kügelgenide Dresdeni kodu oli tiheda kunstisuhtlusega paik, kus kogunesid linna vaimne eliit ning nimekamad külalised.

Kuna varandus lubas majanduslikku sõltumatust, siis asus Gerhard looma ajalooteemalisi teoseid, mis oli tol ajal tunnustatuim žanr. Ajaloomaali kõrval maalis Gerhard endiselt ka kuulsate kaasaegsete portreid: näiteks Goethe, Schielleri, Wielandi ja Herderi portreed.

Kunstnik suri ootamatult ja traagiliselt, langedes 27. märtsil 1820 koduteel Loschwitzist Dresdenisse röövmõrva ohvriks.

Wilhelm von Kügelgen on kirjeldanud oma mälestustes ema järgmiselt: «Oma varasest lapsepõlvest mäletan ma ema noore, väga hea kehaehituse ja õilsate näojoontega naisena, heledate, hingestatud silmade ja rikkalike, kaunilt blondide juustega. Ta oli keskmist kasvu ja proportsioonis, tema olemus ja käitumine lihtne ja tõsine, tema arvamus tabav. Talle oli osaks saanud väga hoolikas kasvatus, ta oli ebatavaliselt suurte teadmistega, ja tema mitmekülgne haridus andis talle eelised mitte lihtsalt olla hea seltskond, vaid ka täiendada ja elavdada nende silmapaistvate meeste vestlusi, kes tema maja külastasid.»

Samas ei jäta poja mälestused rõhutamata Helene Marie takti hoida oma teadmised ja anded tagaplaanil ning ilmutada «sedavõrd sügavat naiselikku tagasihoidlikkust, et vaid vähesed aimasid tema vaimse rikkuse tegelikku ulatust; ja tema suurest kunstilisest andest, mida ta kui ühte ennekõike mehelikku omadust pea häbenes, ei teadnud isegi kõige lähedasemad sõbrad. Tema ilusad seepiapildid, mis ta oli veel tüdrukuna oma lõbuks ja valdavalt omaenda ideede järgi teinud, kaunistasid seinu magamis- ja lastetubades, kus käisid vaid kodakondsed, ja nii tema harf kui ka klaver kõlasid vaid mehele ja lastele.»

Lesepõlv

Aastatel 1822-1823 külastas leseks jäänud Helene Marie oma lastega Eestit, peatudes õe Anna Sophia juures Põlulas. Siin juhendas Karl vennapoega Wilhelmit, kellest hiljem sai  Anhalt-Bernburgi vürstiriigi õukonnakunstnik ja tema nooremat vend Carl Otto Gerhardit, kes täiskasvanuna asus õppima Tartu Ülikooli, abiellus onu Karli tütrega ning pidas suurema osa oma elust aadlipreilide kasvatusasutuse juhataja ametit Vinni mõisas.

Kunstnikke jätkus ka Kügelgenide-Manteuffelite järgnevatesse põlvkondadesse.

Veel 19. sajandi lõpul oli baltisaksa aadlidaami elu ja toimetuste keskmeks tema kodu. Sarnast konservatiivset joont esindasid ka Kügelgenide lapselapsed. 1900 andsid nad trükki raamatu «Helene Marie von Kügelgen. Ein Lebensbild in Briefen». Selle tarbeks töötlesid nad Helene Marie, Gerhardi ja Karli kirjavahetusi – tegid lühendusi, jätsid välja nii liiga intiimsed teemad kui ka arutlused kunstiteemadel. Sel moel kinnistus nägemus Helene Marie von Kügelgenist kui oma andekale mehele ja lastele pühendunud naisest.

Helene Marie von Kügelgen suri Saksamaal 12. mail 1842. aastal.

Gerhard von Kügelgeni ja tema abikaasa Helene Marie von Kügelgeni kodumajas Dresdeni Neustadti linnaosas tegutseb alates 1981. aastast Dresdeni romantismimuuseum – Kügelgenhaus.

FOTO: Wikimedia Commons

Refereeritud Kadi Polli, Balti aadlipreili kunstiharrastusest. Ajakiri Akadeemia, 2014 ja Kadi Polli, Dresdeni ja Peterburi vahel. Kunstnikest kaksikvennad von Kügelgenid. Tln.2015