Lapsevanema mure: tütar varastas ja jäi vahele - kuidas karistada?

«Mina emana ei osanud üldse kuidagi reageerida. Tütre isa oli maruvihane, olles valmis kohapeal tütrele rihma andma. Mul õnnestus abikaasa siiski ümber veenda, et 13-aastast rihmaga enam targaks ei tee.

Pidasime abikaasaga nõu, ega osanudki midagi välja mõelda. Püüdsime tütrega rahulikult rääkida, selgitada välja miks nii juhtus ja mida ta ise sellest arvas. Tütar nuttis, meie olime suhteliselt endast väljas.... 

Lõpuks määrasime suvevaheaja lõpuni koduaresti, aga tegelikult me ei tea, mis oleks õige, mis vale! Suvel on reaalselt väga raske koduaresti kontrollida ja mis saab siis, kui ta seda korraldust eirab? Ehk oskate nõu anda kuidas edasi käituda?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Kindlasti mõjub lapse toime pandud vargus tõsise hoobina. Kuigi tüdruk on igati tubli, piinlik ikkagi. Küllap ka palju mõistetamatut – kuidas nii sai üldse juhtuda? Vahel näib ootuspärasem see, et poest näppavad need, kes muidu ka käituvad-õpivad halvasti. Ometi ei pruugi see nii olla. Niisiis ka igati korralik ja tubli tütarlaps võib teha midagi lubamatut ja nüüd ongi oluline, et juurdlete, miks ja kuidas nii on läinud.

Vahel on nii, et vargus pole lihtsalt vargus, st peamine ei pruugi olla see, et seda asja oli vaja ja raha polnud, vaid põhjus võib olla ka muu. Seda, kuidas nii juhtus, on võimalik teada saada, kui tüdruk usaldaks ja julgeks rääkida. Võimalik, et olulist rolli mängisid ka omavahelised suhted sõbrannadega, kellega ta koos oli, vahel võib olla tõukejõuks millegi tõestamine, vahel hoopis kartus tõrjutuks jääda, heakskiitu mitte pälvida jne. Vargus võis olla ka vahend millegi muu saavutamiseks, mitte eesmärk omaette.

Koos arutledes võib jõuda selleni, kuidas tütar end tunneb eakaaslaste hulgas ja kuidas kodus – mida ta vajab, et end hästi tunda. Loomulikult ei õigusta halb enesetunne ja millegi ihaldamine vargust, pigem on oluline teil vanemana jõuda selleni, mis on väärtused teie jaoks ja mis tütre jaoks ning ühise keele leidmine, siis ei pea vanemana pidevalt muretsema, mida lapsed omapäi korda saadavad. Valvas kontroll, hirmutamine ja karistamine, samuti juhtunu pidev meeldetuletamine ei pruugi olla ka varguse korral parimad vahendid õpetuse andmiseks. Pigem kontakti hoidmine lastega ja väärtuste selgitamine, samuti ka arutlemine, mida teha, kui keerulises olukorras tuleb enda ja oma arusaamade eest seista, kuidas ka teisi korrale kutsuda kui vaja jne.

Mis puutub suvevaheaega, siis see on aeg, mida vajab iga laps, et koolist välja lülitada, energiat ja positiivseid emotsioone koguda. Parim oleks kindlasti palju aega koos perega veeta, üksteisele lähemale saada. Arest mitmeks kuuks aitab koguda trotsi ega pruugi kujundada neid arusaamu, mida eeldate. Samuti on see signaaliks, et te ei usalda teda ega usu, et ta suudab oma tegude eest vastustust võtta. Kogu loo ilmsikstulek ja teie reageering oli talle kindlasti juba raskeks katsumuseks ja õppetunniks. Koos võite veel mõelda, mis aitaks uusi juhtumeid ära hoida. Kindlasti vajab ta oma ema ja isa abi, et säiliks eneseaustus ja usk, et suudab ise probleeme vältida. 

Rõõmsat suve kogu perele!»