Kui töökohale kandideerib sama haridusega kümme naist ja kaks meest, saab alguse protsess, mille tulemusena on meil Euroopa kõrgeim meeste ja naiste palgavahe – kuni 30,9 protsenti. Ning selles pole süüdi tilliga või tillita šovinistlikud tööandjad. Meie väikse rahvaarvu juures on suhtarvud kerged kasvama juba väikeste muutuste puhul.
Meeste hulgas on rohkem miljonäre. Ja paadialuseid. Meeste hulgas on rohkem säravaid tippe. Rahvastikupüramiidi stabiilse keskmise moodustavad aga haritud, kuid avalikult vähe nähtavad naised. Neidsamu haritud naisi, kes erialast tööd otsivad, on seega arvuliselt rohkem.
Mehed leiavad rakendust vähemat haridust nõudvatel ja füüsilist tööd eeldavatel aladel nii kodu- kui välismaal. Läinud aastal lahkus välismaale tööle üks protsent töövõimelisest elanikkonnast – mis te arvate, kumba sugupoolt oli lahkujate seas rohkem? Lihtne järeldus on, et tööandjad otsivad sagedamini mees- kui naistööjõudu.
Teades, et kui ta seda tööd, mida pakutakse, vastu ei võta, on ukse taga viis temasugust, võtab naine vastu madalama palgaga ameti.
Parim näide on siinjuures õpetajad. Koolid hoiavad meesõpetajatest kümne küünega kinni, leides võimaluse neile ka üsna reglementeeritud haridussüsteemis rohkem maksta või teha soodustusi tööajas ja koormuses.
Meesõpetaja mõjub ju soliidselt, ka muidu naistekeskne õpetajate tuba saab uue hingamise, kui sealses «kanakarjas» vähemalt üks «kukk» liigub. Meesõpetaja teab – kui tema esitatud tingimusi ei täideta, saab ta tööd igas koolis. Naisõpetaja sedasama eeldada ei saa. See ebakõla tekitabki paljutillitatud palgavahe.
Supermarketi kassas töötava 50+ proua ja autopoes teile vastu naeratava 20+ lipsustatud noormehe palgavahe on ilmselt suurem kui 30,9 protsenti, kuigi supermarketi kassa töökoormus ja stressifoon on autosalongist mitu korda kõrgem.
Ometi pole abi nende prouade hulgas tehtavast selgitustööst, et nad peaksid supermarketisse tööle kandideerides autopoe palka nõudma. Asi pole ju selles, et need naised end väärtustada ei oska. Küsime teisiti – mis kasu oleks enda 30,9 protsenti kõrgemal väärtustamisel palgaläbirääkimiste käigus kindlaid (loe: kasumlikkust taotlevaid) kriteeriume ja võimalusi omava tööandjaga?
Tööandja eesmärk on ju leida inimene, kes kõige paremini vastaks ameti nõudmistele. Aga naine alla 40 tähendab riski kaotada töötaja lapsepuhkuse tõttu. Üle 40 puhul aga töötab vanus stereotüüpse arusaama järgi pigem meeste kui naiste kasuks: 40-aastane mees on oma tippvormis, 50ndaid peetakse soliidseks vanuseks. Naiste puhul aga hakkab 40. eluaastast tiksuma stereotüüp «parim enne möödas».
Tööturu tendentsid on üsna kummalised. Vanuses 25–54 on hetkel tööta 13 603 meest ja 18 508 naist. Vanuses 55+ proportsioon muutub – ses vanuses on tööta 1330 naist ja 2079 meest. Siit alates ei aita meest enam tema muskliramm, suutlikkus teha väikest haridust nõudvaid füüsilisi töid langeb. Ent naised, kes on 45selt end oma ametis kindlustanud, on tööandja silmis üha väärtuslikumad ning seega ei loobuta nii kergelt end sisse töötanud kohusetundlikust ja lojaalsest naisest, kel perele pühendumine väheneb miinimumini.
Murdepunkt on 50. eluaasta, kus mehed ja naised tööturul võrdsesse seisu satuvad. Või peaaegu võrdsesse. Tilliga ja tillita pakkumiste vahe on selleks vanuseks möödanik. See, et naised kauem elades kauem madalate palkadega lepivad, ei ole enam kellegi sotsiaalne süü.
Kui lapsed üles kasvatatud ja enam-vähem kõik vajalik olemas, on 50-aastase naise jaoks töökoht oluline juba hoopis teistel põhjustel kui 30-aastasele. Enam ei pea naine end sotsiaalhierarhiates tõestama. Võib tunda rõõmu suhtlemiskeskkonnast ja vajalik olemisest. Teadmisest, et kuhugi on igal hommikul minna. Kasutada võimalust oma – mis sest et väikesest – palgast kõrvale panna ja käia enesearengukursustel, joogalaagrites, bussireisidel, hobiringides.
See 30,9 protsenti ei tähenda midagi, mis oleks naistel saamata meeste arvelt. Meestel on selle 30,9 protsendiga kaasneva stressifooni tõttu elus karmimad tühikud. Ei ole kindel, et naised neid oma ellu iga hinna eest sooviksid või vajaksid.
Üldse, selle asemel et leida lõhesid, mis mehi ja naisi lahutavad ning mis üht sugupoolt teisest alaväärsemana tundma panevad, võiks leida viise, kuidas naised mehi ja mehed naisi praeguses keerukas ajas toetada saaksid. Et mehed elaks kauem ega tapaks end soovides naistele meelepärast ja ühiskonnas heakskiidetud «mehelikku» palka teenida.
Et naised ei peaks oma ainsaks väärtuseks ning elus läbilöömise tagatiseks vanust koos rinna- ja vööümbermõõdu suhtega. Seda aga ei leita võrdsuskvoote nõudes, vaid mõista püüdes. Üksteist ikka. Tillitamata.