Dagmar Lamp: jõuline suudlemine kui halb boršisupp (21)

Dagmar Lamp
, Sõbranna.ee juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dagmar Lamp
Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Oh, täiskasvanud naine ju suudlemisest traumat ei saa! Las need poisid hullavad, ärge nüüd üle ka pingutage! Mõelge nüüd ise, mida Rõivase pere peab üle elama, miks te niimoodi materdate? Eks me kõik oleme ju pidudel teinekord ülemeelikuks läinud! Need ja paljud teised pehmelt öeldes veidrad kommentaarid koguvad (sotsiaal)meedias hoogu ja ma olen tõesõna pahviks löödud.

Teeme ühe asja kohe selgeks – pidutseda saab nii, et kõigil on hea ja tore. Ning kui kellelgi pole hea ja tore ja tunneb, et talle on selgelt liiga tehtud, siis vastus «ma vabandan nende inimeste ees, kes end halvasti tundsid», ei ole vabandus! Vabandus on näiteks selline: «Mul on kahju, ma käitusin valesti.» Kui sa ütled, et sul on kahju, et keegi end halvasti tunneb... Siis tähendab see pigem, et sul on kahju, et see lugu välja tuli. Ei tundu, et inimene oleks aru saanud, et on valesti käitunud.

Rõivas Rõivaseks, palju kummalisem on aga see, et nii suur hulk inimesi ei saa päriselt aru, miks Kuala Lumpuris toimunud peol valesti käituti. Veelgi kummalisem on see, kui palju on naisi, kes sellest aru ei saa. Oh, eks me ise ka ju oleme teinud asju valesti, oh, vaadake nüüd ise, pidu ju, see naine ise oli ka purjakil... Klassikaline ohvrisüüdistamine kogu oma «headuses».

Selle jõulise suudlemisega on asi nii, et kui sind pannakse ootamatult olukorda, kus kellegi huuled on sinu suul, siis ei pruugi sa kohe osatagi kuidagi reageerida. Šokk, üllatus – seda kõike võib huulte omanik tõlgendada kui suudlusega kaasatulemist, eriti kui me elame jätkuvalt maailmas, kus Rhett Butlerite  tuulest viidud jõulised musid on romantika võrdkujuks ja naine olgu ainult õnnelik, et keegi üldse teda suudelda tahab.

Aga kui juba kord on öeldud «lõpeta», siis tuleb seda teha. Ei tähendab ei, sellest ei tohiks olla raske aru saada. Siin ei ole kahetimõistetavusi, et iihhinki-aahhinki, uih ja aih – ei tähendab ei. Või isegi, kui naine alguses tahtis, läks asjaga kaasa – alati on tal õigus tegevusele pidurit vajutada ning teine osapool on kohustatud seda aktsepteerima. Antud juhul muidugi tuleb üle korrata, et pole mingit põhjust arvata, et naine üldse asjaga kaasa läks, minu näited siin ja edaspidi on illustreerivad kõikide teiste samalaadsete olukordade kohta, mida inimesed armastavad ahistamisteemalistes vestlustes näideteks tuua.

Sellega on nagu sööklast tellitud boršisupiga – alguses mõtlesid ehk, et tahad, aga paari esimest ampsu võttes selgus, et supp on kehvasti tehtud ja üldsegi on see peet abielus, või sulle peet üldse ei maitsegi. Sul on õigus supp järele jätta või kööki tagasigi saata ning ma usun, et mitte keegi ei pea normaalseks olukorda, kus kokatädi tuleb ning hakkab sulle suppi lusikaga kurku suruma. «Aga ise sa ju tahtsid! Söö nüüd!»

On ääretult tore, et Malaisia-juhtum päevavalgele tuli ning ma soovin Katrinile ainult jõudu see meediatorm üle elada. Kuid loodetavasti kasvab siit midagi head ning ehk saab vähemalt üks naine siit julgust enda eest seista ning ehk vähemalt üks mees, kes on andnud kätele vaba voli, saab päriselt aru, et on valesti teinud – ning ei tee midagi sellist enam kunagi.

Kommentaarid (21)
Copy
Tagasi üles