Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Ööpäevadega kogutakse rekordilised annetused, kogunetakse kadunud inimese otsinguteks ning kõige selle juures öeldakse kannatajatele häid sõnu ja siiraid soove. See on ju lausa suurepärane! Kui me ainult oskaks seda kõike õigel ajal teha.
Angela Aavik: eestlast tunned hädas ehk murrame vaikust
/nginx/o/2017/06/28/6824893t1h036c.jpg)
24. november 2017, 09:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhtu. Keegi postitas üle väga pika aja ülikooliaegse kursuse grupis. Tõtt-öelda me eriti ei olegi viimastel aastatel kursusega suhelnud, kõigil on lihtsalt elu edasi läinud. Üks meie kursaõdedest oli kommuuni postitanud uudise, kuidas meie kunagine õppejõud Agu Uudelepp viimase staadiumi vähiga võitleb. Kiirelt kogunes arvestatav osa meie kursusest postituse alla, et kokku panna toetav kiri. Veel kell 12 öösel käis Google Docsis ühine kirjutamine, igaüks meenutas mõne naljaka seiga. Kõik ühe eest.
Jah, Aguga pole me suhelnud sellest ajast saadik, mil ülikooli esimeses astmes temalt aineid võtsime. Nüüd aga istusin veel mõni õhtu tagasi vesiste silmadega ning üritasin annetada nii palju, kui kuu lõpus võimalik. Ja ma polnud ainus, meid oli paju. Kõik me tundsime suurt sidet üksteisega ja imetlesime seda inimest. Ta kannatab, me tunneme tema valu.
See pole ainus näide. Neid on veel. Ma olen uhke meie inimeste üle, kes abivajajatele enneolematu kiirusega käe ulatavad. Vajadusel kogutakse ööpäevaga kümneid ja sadu tuhandeid eurosid, pannakse teele sadade viisi häid sõnu. Ja seda juhtub meil väikeses Eestis viimasel ajal tihti. Aga see on pannud mind mõtlema – kas märkame teisi hinnata alles siis, kui keegi on hädas, või veelgi hullem, kui neid enam pole?
Eestlased on loomult tagasihoidlikud. Me ei hüppa teisele kaela ega jookse kedagi kohe tunnustama hea töö või sõna eest. Hea, kui paotame mokaotsast: «Tubli!» Tundub, et leiame vaid siis need sõnad, kui tekib mõni hirm. Hirm, et see inimene meid enam ei kuule. Suhetes räägitakse suud puhtaks lahku minnes, häid sõnu poetatakse neile, kes oma elus millegi hirmsaga peavad silmitsi seisma. Aga ka tänaval kõndides võib katusekivi pähe kukkuda.
Kas sinule olulised inimesed teavad, mida sa neis hindad? Kuidas nad on sind mõjutanud? Millist rolli nad sinu elus mängivad? Ära ole see, keda sõber tunneb vaid hädas. Murrame eestlaslikku vaikimist ja räägime siiralt, enne kui hilja!
Kutsun üles juba täna helistama või kirjutama oma emale, sõbrale või endisele klassijuhatajale, et öelda, kui palju ta sind elus on aidanud, mida ta sulle tähendab. Kõik ei ole veel kadunud, üks hea sõna võib olla olulisem, kui arvatagi oskad.