Elu Indoneesias ramadaani ajal: toiduärisid hoiavad püsti vaid menstrueerivad naised

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaava saare Yogyakarta naised ramadaani hommikupalvusel
Jaava saare Yogyakarta naised ramadaani hommikupalvusel Foto: Vida Press

Kui ma Indoneesiasse saabusin, oli endiselt ramadaan. Millegipärast olin selle kahe silma vahele jätnud. Ausalt öeldes olin täiesti mööda vaadanud asjaolust, et kolisin aastaks õppima maailma suurimasse islamiriiki. Avaldame katkendi Berit Renseri värskest raamatust «Minu Indoneesia».

Minu Indoneesia
Minu Indoneesia Foto: Petrone Print

Kui ma veel Eestis olles elu Indoneesias ette kujutasin, kuulusid selle hulka rannad ja mäed, palmid ja riisipõllud, veidi müstikat ja võõraid usundeid, aga mitte kordagi ei mõelnud ma sellele, et ühes troopilises Aasia arhipelaagis võiks just islam olla see, mis nii tugevalt igapäevaelu dikteerib.

Kui ma lõpuks kohale jõudsin, tabas see mind korraliku hoobina. Ramadaani ajal oli kogu religioosne elu tavapärasest veelgi võimsamad pöörded võtnud. Mošeed karjusid kõvemini ja sagedamini, varahommikul kõlas ühest ruuporist lastelaul, teisest ruuporist noomivad sõnad, kolmandast mõni uinutav mantra. Igal õhtul möödus minust paraad valgesse riietatud inimesi, kes kottpimedatel tänavatel telefonivalguses justkui tondid pühakoja poole hiilisid. «Head ramadaani!» – tervitused resoneerisid üle poodide, kodude ja koolide.

Samas päevasel ajal elu justkui seisis. Ainsad liigutused toimusid kui aegluubis. Muidu nii ülerahvastatud Jaava saar kajas tühjusest. Tänavad olid võrdlemisi lagedad ja kõledad ning keset kõige kuumemat päeva ei olnud vahel hingelistki näha. Ainsad moslemid, kelle toel kristlaste toiduärid veel püsti seisid, olid paastust vabastatud menstrueerivad naised. Need, kes näljased, sõid nüüd vaikselt oma kodus, peitudes avalikkuse hukkamõistvate pilkude eest. Öised toiduputkad olid nagu teod kogu oma elamisega päevaks haihtunud ja päevased endast ööseks vaid tühja koja maha jätnud. Kõik peale jumala on siin ajutine – seda õpetas Indoneesia ruttu.

Isegi proua Tikat oli vastasmaja kõige-poes neil päevil harva näha – kliente ju peaaegu polnud. Igal teisel hommikul saabus tema valduste ette aga auto. Sellest hüppas välja mees, kes tõstis kastist suure kilekoti auravat jääd ja jättis selle poe katuse alla varju. Väljas oli siis 35 kleepuvat kraadi. Paarkümmend minutit hiljem ilmus välja väike proua Tika. Ta vaatas esmalt paremale, siis vasakule ja lõpuks murdis endale tüki jääd. Kuna vett juua ei tohtinud, tupsutas ta kuubikuga oma kaela ja otsaesist ning kui keegi märkama ei juhtunud, tõmbas jääga ruttu üle huulte.

Kui jää oli kohal, võisin tulla ka mina, sest proua Tikalt sain ma oma igapäevase jääkohvi. Ma olin vist ta ainuke klient, kes keset päeva midagi peale pesupulbri ostis, ning minu ostlemise edukus olenes täielikult kellaajast. Näiteks vahetult enne keskpäeva kohvi soovides võis proua Tika mulle rõõmsalt otsa vaadata ja vabandamata öelda: «Kõigepealt palvus, siis kohv.»

See tähendas, et proua Tika tõmbas spetsiaalsest ridikülist välja valge läikiva hõlsti ja viskas selle minu ees üle oma riiete. Riieteks olid tal, muide, mõmmidega pidžaamad, teinekord aga T-särk kirjaga «Look like Barbie, Smoke like Marley». Seejärel istus ta roomatile ja suudles omaette pomisedes korduvalt põrandat. Silmitsesin pingsalt ramadaani palvusaegade kalendrit seinal ning püüdsin ette kujutada elu uskumuste kella järgi.

Siin on palvetamine nii tähtis elu osa, et väikeseid tubasid võib palvuse läbiviimiseks leida igal nurgal. Need pisikesed tühjad ruumid vaibaga põrandal on nii koolimajades, büroohoonetes, ostukeskustes kui ka isegi maanteeäärsetes bensiinijaamades. Ühtegi Indoneesia püha meest ei paista see solvavat, kuid mulle tundus kummaline, et sildid musholla ja WC alati samasse kohta juhatavad. Ju on see siis nurk, kus toimuvad loomulikud eluks vajalikud tegevused.

Kümmekond minutit hiljem ilmus proua Tika peanupp uuesti leti tagant välja. Veidi nõrkenud ja kahvatu näoga tegi ta kohvipulbrist, kondenspiimast, kuumast veest ja jäätükkidest mulle kohvi. See maitses kohutavalt läägena isegi siis, kui olin palunud suhkrukogust enam kui poole võrra vähendada. Suhkur meeldis siin nii inimestele kui ka sipelgatele, kes kõige väiksemalegi terale terve trobikonnaga peale lendasid.

Need paar nädalat ramadaani osutusid tõeliseks kulinaarseks katsumuseks. Solosse alles kolinuna ei olnud mul köögis pliidirauda. Ei olnud ka mootorratast, millega seda ostma minna. Ei olnud isegi arusaadavat aadressi, kuhu taksot kutsuda, ega ka mingit aimust, kas kesklinnas oli elu sama surnud kui siin linna äärealadel. Olid ainult suletud poed ja kinnised toidukohad ja pidevalt kõhtu kriipiv nälg. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles