Viis asja, mis juhtub mõistusega, kui süda on murtud

Hanna Kangro
, Sõbranna.ee reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia/Scanpix

Lahkumineku valu võib olla piinav ja kannatamatu ning kõik, mis sellel hetkel soovime on, et see valu kaoks. Kuid tuleb välja, et see pole tegelikult üldse see, mida meie aju tahab.

Kui meie süda on murtud, siis meie mõistus töötab meile n-ö vastu ning selle lõpptulemus on see, et valu muutub veel suuremaks, vahendab Psychology Today. Milliste trikkidega aga mõistus meid südamevalu tundes petab?

  1. Sinu eks oli kõige parem, toredam ning ainus ja õige. Meie mõistus üritab meid veenda selles, et inimene, kes kogu seda valu põhjustab, on üdini hea. Selline ebarealistlik pilt aga muudab ülesaamise ja valu veelgi suuremaks.
  2. Teie suhe oli kogu aeg õnnelik. Kuid tegelikult ju ei olnud. Ükski suhe ei ole kunagi pilvitu.
  3. Kui ma temaga kontakti võtan, siis hakkab mul parem. Vajadus kontakti astuda võib olla väga suur, kuid üldjuhul pärast me seda kahetseme ja tunneme ennast veelgi halvemini.
  4. Lahkuminekust sõpradega rääkimine vähendab valu. Emotsionaalse kogemuse jagamine on küll oluline, kuid pidevalt seda uuesti analüüsida, ei aita kuidagi ega kergenda ka valu.
  5. Sul on vaja teada täpselt, miks te lahku läksite. Muidugi oleks hea, kui kõigele oleks selge ja arusaadav põhjendus aga paraku selliste asjade puhul ei kipu seda olema. Seega selliste vastuste otsimine tekitab ainult veel suuremat valu ja piina.

Miks aga meie aju nii töötab? Selle mõte on tegelikult meie kaitsmine. Samamoodi, kui juhtume oma kätt pliidi või triikrauaga põletama ja tunneme suurt valu, üritab meie aju valu tekitades meid kaitsta selle eest, et seda enam ei juhtuks ning sama loogika kehtib ka siin. Mida aga sellest kõigest järeldada? Seda, et kui meie süda on murtud, ei saa me oma mõistust usaldada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles