Naine ei mõista: kuidas on võimalik abikaasat vägistada?

«Ja kuidas politsei tõendeid leiab? Spermat peaks ju nagunii leiduma, aga see ei tähenda kohe vägistamist, naine ja mees ikka seksivad ju koos. Mul on kahju nendest naistest, keda on vägistatud, aga ma ei tea… Ma ei tunne kaasa naistele, kes on seda läbi elanud oma mehe poolt. Ma tean, et naisi pekstakse ja see on HULL, aga kui naine oma meest usaldab, siis peaks vist ju okei olema?»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Laialt levinud arvamus on see, et vägistamine on midagi, mis üldjuhul toimub võõra inimese poolt pimedal tänaval ja vägivaldselt. Uuringud aga näitavad, et ca 90-95 protsenti juhtudest tunneb ohver oma vägistajat, on see siis pereliige, -tuttav, naaber, töökaaslane, lapsepõlvesõber vms. On väga väike tõenäosus, et vägistajaks on võhivõõras isik. 

Vägistamist on läbi aegade defineeritud ja mõistetud mitmeti. Eelmise sajandi vahetusse on jääv soorollimudel, kus naise ülesandeks oli hoida korras kodu, kasvatada lapsi ja anduda mehele siis, kui mees selleks soovi avaldas. Tänapäeva käsitluses on ka mõningane vastumeelsus vahekorra ees määratletav vägistamisena. Seega vägistamine on teatavas mõttes tunnetuslik - kas tegu oli tahtevastase vahekorraga või mitte.

Loomulikult, kui tegu on vägivaldse aktiga, kus kasutatakse toorest jõudu ja toimitakse teise poole tahtevastaselt, on vägistamise fakt ilmne. Kuid väga paljudel juhtudel võib olla raskusi olukorra objektiivse määratlemisega (kui nt puudub otsene füüsiline vägivald, naine peab oma kohuseks olla abikaasaga vahekorras hoolimata oma tahtest/valmisolekust jms). Seega - suurel osal juhtudest, seda kas toimunu on/oli vägistamine või mitte, saab hinnata ainult asjaosaline ise oma tunnetuslikust aspektist.»