Jüri Kolk: mulda ju ei sööks!

Raske oli enda kohta midagi öelda. Olin ju tavaline lõunaeesti nolk: õppisin nii ja naa (pigem naa), mõned ained ja teemad pakkusid huvi, käisin korvpalli mängimas ja nurga taga suitsetamas. No mis iseloomustus see on? Õnneks ei huvitanud see mu sõbra ema liialt. Ta küsis mu sünnikuupäeva ja -kellaaega ning kadus mõneks ajaks. Kui naasis, oli koostanud mulle sünnikaardi. Rääkis, et see maja on siin kojas ja see tähendab midagi umbes sama üldist nagu minu kirjeldus, mis sobis pea kõigi mu koolivendade kohta. Alles siis, kui letti löödi väide, et ma olen kindlasti pedantselt korralik, et mu tuba on alati piinlikult korras, ma ei saa teisiti elada, sest minu vasak jalg on Neitsi tähtkujus, pahvatasime sõbraga naerma. Ma olin üks räpakas jõnglane. Kui ma oleks pidanud valima kuuma rauaga kõrvetamise ja koristamise vahel, oleksin kõhklematult valinud koristamise, sest ehkki seegi oli piinav, ei jäänud sellest mingit märki.