Stella Arbenina: Tsaari-Venemaalt loomavagunis Eesti lavalaudadele, siit edasi Londoni tippnäitlejaks

Arbenina

FOTO: Janet Javons

Stella valis oma lavanimeks Arbenina Lermontovi näidendist «Maskeraad». Selleks ajaks, kui ta lavale astus, oli ta juba abielus naine ja kolme lapse ema. Ilmselgelt oleks ta elanud turvalist kõrgseltskonnaelu ja lavale mitte kunagi jõudnud, kui 1917. aastal poleks kokku varisenud Vene tsaaririik.

Whishaw'd Vene tsaaririigis

Whishaw'd kuulusid Inglismaa vanimate kaupmeeste suguvõsade hulka. Peterburi sattus esimene Whishaw juba 19. sajandi lõpus, kui ta abiellus keiserlike aedade juhataja tütrega. Nende lastest ja lastelastest said ärimehed. Stella isa, õigusteaduste doktor Robert Cattley Whishaw kosis Emily Mary Gisiko 1879. aastal. Ema oli pärit väga rangest vaimulike suguvõsast. Roberti ja Emily perre sündis vaid kaks last: 1880 poeg Montague ja 27. septembril 1885 Stella Zoe. Suguvõsa oli suur, aga üsna Venemaa-keskne. Sajand oli pikk aeg juurdumiseks.

Stella esimene kokkupuude lavaga ulatus tagasi aega, kui ta oli 10-aastane. Ema korraldas lastepeo, kus lavastas «Printsessi ja seakarjuse». Peaosades muidugi tema enda lapsed, kes mõlemad seda suuresti nautisid.

Kuna Stellal oli olnud venelannast lapsehoidja, pandi ta vene kooli. Selleks ajaks rääkis ta juba vabalt inglise, vene, saksa ja prantsuse keelt. Tüdruku lemmikained olid ajalugu, kirjandus ja luule. Tavapärastel jalutuskäikudel guvernandiga deklameeris ta endamisi luulet.

Kooli lõpetades oli Stella vaid 16-aastane ja liiga noor, et seltskonnas debüteerida. Seepärast saadeti ta aastaks Lõuna-Walesi onu ja tädi juurde. Keset jahiballe ja maaresidentsides korraldatud pidusid ei tulnud näitlemine enam meeldegi. Kui ta aga sattus nädalaks Londonisse, kahvatusid kõik huviväärsused teatrimaailma külgetõmbejõu ees.

Venemaale tagasi jõudnud ja pikalt julgust kogunud, tuli ta vanemate ees lagedale oma suurima südamesooviga – ta tahaks saada näitlejaks. Isa vaatas teda tõsiselt ja ütles vaikselt, ent kindlalt: «Kulla tüdruk, ära isegi mõtle sellele.» Stella nuttis endal hinge seest, kuid siis pühkis kurvastuse tema esimene hooaeg Peterburi seltskonnas. Just siis tutvus Stella oma tulevase abikaasaga. Tema väljavalituks osutus keisri ihukaardiväe ratsapolgu kapten parun Paul Meyendorff.

Paul von Meyendorff

FOTO: Foto raamatust

Baltisakslased Meyendorffid

Meyendorffid olid pärit vanast baltisaksa suguvõsast, kes juba põlvkondi olid asunud tsaari õukonnas kõrgetel võimupositsioonidel. Vanaisa Georgil oli teeneid Peterburi Eesti Jaani kiriku rajamisloa saamisel ja ehitusel, aga ta oli ka Kumna pärusmõisa omanik Eestimaal. Parunile tegi muret teadmine, et ta oli oma suguvõsa viimane luterlane – pojad olid õukonnas venestunud. Ta laskis valada Lutheri elusuuruses pronkskuju ja püstitas selle Tallinna-Haapsalu maantee äärde, Keila kirikumõisa teeotsa. Kuju püsis kuni 1949. aastani.

Martin Lutheri mälestussammas Keila kirikumõisa juures

FOTO: Fotis

Stella äi Theophil von Meyendorff – Nikolai II kindraladjutant, Venemaa olümpiakomitee asutajaid ja Peterburi raskejõustiku spordiseltsi Bogatõr eestvõtja – oli abielus Helena Šuvalovaga.

Paul Meyendorffi ja Stella Whishaw pulmad 10. oktoobril 1907, kuhu tulid kohale nii suurvürst Konstantin kui mitu teist keisri suguseltsi liiget, oli Peterburi tolle hooaja tippsündmus. Stellale ja Paulile sündis kolm last: Georgi 1908, Helena 1911 ja Irina 1913.

Esimene maailmasõda

Pärast abiellumist hakkas noor proua Meyendorff näitlemisega rohkem tegelema tänu sellele, et mehe suguvõsas oli hulgaliselt andunud amatöörnäitlejaid ja nii sai ta osa võtta õukonna etendustest. Aleksandri teatri näitejuht Ozarovski juures võttis Stella kõnekunstitunde ja Maria teatri primadonna Slavina juures õppis laulmist.

Kui algas Esimene maailmasõda, läks Paul Meyendorff kohe vürst Orlovi juurde ja soovis rindele saatmist, kuid viimane tahtis, et ta jääks peakorterisse.

Seltskonnadaamid eesotsas keisrinna ja suurvürstinnadega käisid väljaõppekursusel ja hakkasid Punase Risti halastajaõdedeks. Tsarskoje Selos seati sisse paleehaigla. Stella kirjutab oma mälestustes: «Kunagi pole mind nii palju sõimatud ega nii rohkete hellitusnimedega üle külvatud kui tolle kolme aasta jooksul, mil ma olin Punase Risti haiglas kirurgiaosakonna õde.»

Oli aeg alustada elu otsast peale

9. märtsil 1917 marssisid «Marseljeesi» laulvad demonstrandid päev otsa Petrogradi tänavatel, kandes punaseid loosungeid, millele oli maalitud suurte tähtedega: «Leiba ja rahu!» Siiski olid Meyendorffid veendunud, et asi ei lähe tõsiseks ja tagajärjed ei ulatu nende elukohani otse Tauria palee kõrval. Paari päeva pärast läks aga just seal otse põrguks lahti. Stella ärkas sellel hommikul kära peale tänaval. Mööda sõitsid veoautod ja vooris pööblisumm, karjuti ja paugutati. Tänavanurgal oli käimas kuulipildujatega lahing. Kohtupalat, arsenal ja sõjaministeeriumi hooned olid leekides. Vanglate uksed murti maha. Pärastlõunal trügis nende korterisse pool tosinat soldatit, kes otsisid igalt poolt tulirelvi. Neil vedas, et sissetungijad olid kained ja ei puhkenud ühtki konflikti.

Pärast keisritroonist loobumist ja ajutise valitsuse moodustamist sõitsid Stella äi ja ämm ära Moskvasse. Paul oli üks viimaseid, kes Tauria palees uuele võimule truudust vandus. Siiski ei suutnud ta Kerenski alluvuses kaua töötada. Nii langeski ära mehe sissetulek. Ka mõisatest ei saanud enam mingit tulu. Käes oli aeg alustada elu otsast peale ja vaadata, mida on võimalik teha ilma rikkuse ja ühiskondliku positsioonita, mis varem hällist saati ootamas oli olnud. Sel hetkel hakkas Stella peas küpsema plaan näitlemisest: «Äkki on nüüd, kui kõik privileegid on langenud, mul võimalus oma unistust teostada.» Abikaasat pidi Stella mõni aeg veenma, kuid lõpuks Paul nõustus. «Ta pidas mu tööle minemise otsust vapraks, samas kui mulle tundus see unistuse realiseerumisena.»

Julgustavad sõnad Stanislavskilt

Stella läks Vsevolod Meierholdi juurde. Üllatuseks julgustas lavastaja teda rohkem kui oleks asjaarmastaja kohta võinud loota. Ta andis soovituskirja Moskva Kunstiteatrisse Stanislavski juurde. Augusti lõpus sõitiski Stella Moskvasse, kus kuulus lavastaja oli nõustunud temaga kohtuma. Lasknud Stellal ette lugeda ridamisi luuletusi ja ühe melodraama, sõnas Stanislavski lõpuks: «Eks ole, kõik on olemas. Jumal on teid väga heldelt andega õnnistanud. Ärge rikkuge seda ära, püüdes kellekski teiseks saada.»

Kodus mehega arvutusi tehes selgus kurb tõsiasi, et Stella poleks Moskvas üksi perest lahus kuidagi selle rahaga ära elanud, mida Kunstiteater oli võimeline talle palgaks pakkuma. Nii tuli jääda Petrogradi.

7. novembril kukutati valitsus. Nüüd oli juba teada, mida karta – oma elu pärast. Naise närvid olid üles ütlemas. Ta avas muudkui aknaid, et kuulata linnast kostvat tulistamist. Mees sundis teda aknaid sulgema, lastega tegelema ja kõva häälega laulma.

Uus võim tegi Meyendorffidest hetkega lihtinimesed – ei tiitleid, ei aukraade, ei sissetulekut. Kõik tuttavad ümberringi põgenesid. Ka nemad ihkasid riigist minema, aga seda oli raske korraldada ilma rahata ja kolme väikese lapsega. Nad kartsid öid, sest tavaliselt siis korraldati läbiotsimisi. Maha müüa tuli vanaaegne Veneetsia mööbel, et varuda veidigi toiduaineid. Sellegipoolest oli nälg igapäevane külaline.

Aleksandra teatri näitleja

Ootamatult korraldati Aleksandra teatris 30. aprillil avatud prooviesinemine. Stella ei saanud võimalust mööda lasta. Prooviesinemine läks nii hästi, et teda mitte ainul et võeti tööle, vaid talle hakati kohe usaldama ka peaosi. Nii sündis Stella Arbenina: «Mu elu eesmärk oli täitunud ja ma näpistasin end, et olla kindel, et ei näe seda unes!»

Katerinana «Äikeses».

FOTO: Foto raamatust

Kui hooaeg lõppes ja trupp pidi suveks minema etendusi andma, saatis Stella lapsed Mihhailovskojesse vanavanemate ja Pauli õe Maya hoole alla. Vologdas läksid etendused igal õhtul täismajale, kuni augustis pärast keisriperekonna tapmist kuulutati välja sõjaseisukord ja teater pandi kinni.

Meyendorffidel õnnestus Petrogradi tagasi jõuda, aga raskemaks osutus laste äratoomine Moskvast. Perepeal õnnestus saada rongipilet 14. septembriks. Kõik nende plaanid lõi segi Leninile korraldatud atentaat ja Uritski tapmine Petrogradis. Lahvatas bolševike terror ning endisi ohvitsere hakati arreteerima ja tapma. Ööl enne Pauli ärasõitu äratasid neid löögid uksele. Stella mees vahistati ja viidi Gontšarnaja tänava arestimajja.

Võitlus olemasolu eest

Kohe hommikul kiirustas Stella Fontankale Alexander de Rothi juurde, kes seisis Balti Komitee eesotsas ja andis lootust, et ehk õnnestub balti ohvitserid vabastada. Naine käis iga päev mehele vanglasse toitu viimas. Kolmandal ööl tuldi talle endale järele. Need tunnid, kui 14 tääkidega relvastatud soldatit nende korterit läbi otsisid, olid ühed hirmsamad Stella elus, kuid ta püüdis kõigiti rahu säilitada. Siis toodi auto ja sõidutati naine sõjakomissariaadi arestikambrisse. Inimesed tänaval kummardasid nagu surnuvankri ees.

34 tundi tuli Stellal viibida räpases kongis ühes mitmekümne kinnipeetuga. Ülekuulamisele viidi ta kell viis öösel. Selgus, et vahistamise põhjus oli olnud vennanaise Kate'i kirjutatud kiri Soomest, kus oli seisnud lause: «Meil on kahju teist kõigist, kellel teil ei õnnestunud minema pääseda enne nende huligaanide võimuletulekut.»

Lõpuks viidi ta mehega samasse vanglasse. Tema lavatsinaabriks sai kindral Anitškovi tütar Natalja. Kambrid selles vanglas ei olnud lukustatud, vangid said omavahel suhelda ja ringi liikuda. Nii oli mees Stellale suureks lohutuseks. Õhtuti laulis Arbenina teistele vangidele mustlaslaule või deklameeris luuletusi. Nädala pärast tuli komissaride delegatsioon ja üllatuslikult lasti Stella ja Natalja vabaks. Kuna ta ei julgenud enam tagasi minna oma segipööratud korterisse, pakkus Natalja talle enda juures pelgupaika.

Ühel päeval, kui Stella läks jälle mehele süüa viima, öeldi talle, et tema abikaasa oli viidud Peeter-Pauli kindlusesse. See tähendas tavaliselt mahalaskmist. Stella jooksis kohe Rothi juurde, kes lubas teha kõik endast oleneva. Ei jäänud üle muud kui oodata. Vähemalt lohutas teda ämma kiri. See kirjutas, et Saksa keiser, kuulnud Theophil Meyendorffi soovist minna Eestisse, oli organiseerinud Punase Risti vaguni ja neil olevat varsti võimalik koos lastega ära sõita.

Punaselt Venemaalt vabadusse

Paari päeva pärast helistati Anitškovide korteris öösel kella. Hirmusööst asendus õnnejoovastusega, kui selgus, et see oli Paul Meyendorff, kes oli vanglast vabaks lastud. Järgmisel päeval tegid nad tänuvisiidi Rothile, kes ütles, et 25. oktoobril läheb tal viimane rong vabadusse. Et saada raha ärasõiduks, tuli neil tühiste rublade eest maha müüa oma väärtuslik maalikogu.

Sajad põgenikud pressiti loomavagunitesse ja neli päeva venis rong Riia poole. Iga päev pidasid bolševikud rongi kinni ja korraldasid läbiotsimisi ning dokumentide kontrolli. Pärast Riia karantiinilaagrit sõideti juba vaba inimese kombel Tallinna. Ainus, mis muret tegi, oli see, et Moskvast tulnud rongi küljes polnud Punase Risti vagunit. Alles jõulude ajal said nad teada, et päev enne väljasõitu oli Theophil von Meyendorff surnud. Seega oli ülejäänud pere Venemaale lõksu jäänud, kuna rongid enam ei liikunud.

Kumna mõis asus paari kilomeetri kaugusel Keila alevist ja raudteesõlmest. Valdus oli teeninud Meyendorffe enamasti suveresidentsina. Nüüd leidsid nad eest punaste poolt hävitatud ja rüüstatud härrastemaja. Puruks olid pekstud kõik portselanist kroonlühtrid, katki lõigatud maalid, hävitatud suur raamatukogu ja lõhutud kogu sisustus. Õnneks sisaldas külalistemaja veel mõningal määral mööblit ja seda asuti elamisväärseks korrastama.

Šveitsi ehk kavaleridemaja Kumna mõisas

FOTO: Fotis

Näitlejana Eestis

Vabadussõja algul liitus Pauli vend Georg Balti pataljoniga. Samal ajal oli Stella lugenud ühest vene harrastusteatri trupist, kes tahtis Tallinnas Saksa teatris etendusi andma hakata. Ta võttis nendega ühendust, leidis linnast veel kaks Venemaalt põgenenud kutselist näitlejat ja hakkas trupi juhiks. Etendusi anti kaks korda nädalas ja Tallinna publik võttis neid hästi vastu.

1919. aasta suvel otsustas Stella minna trupiga Pihkvasse etendusi andma, kuigi sõjaline olukord seal oli veel ohtlik. Nad sai anda vaid kaks etendust, kui punased alustasid Pihkvale pealetungi. Stella jooksis hirmuga Eesti konsuli juurde. See rahustas, et neil pole plaanis taganeda, oodatakse vaid Judenitšit. Vene valgete väed jõudsidki kohale, kuid samas puhkes ka äge lahing. Eesti konsul pakkus Stellale võimalust evakueeruda tema laeval üle Peipsi järve Tartusse.

Teatri sügishooaeg algas varakult. Selleks ajaks oli saabunud Tallinna üks tuntud Vene teatrijuht, kes oli võtnud Saksa teatri rendile ja Stellast sai tema trupis peaosade täitja. Näitlejanna populaarsus kasvas enneolematult suureks: iga nädal kolmes eri lavastuses ja saalid olid kogu aeg välja müüdud.

FOTO: Wikimedia Commons

Viimaks lõppes ka sõjategevus. Noor vabariik viis läbi maareformi ja sellega jäid ka Meyendorffid oma mõisast ilma. Georgile kui Vabadussõja veteranile eraldati nende endi krundist 25 hektarit, mis nimetati Aia taluks. Neile jäi alles külalistemaja ja väike juurviljaaed.

1920. aasta algul saadeti Moskvasse näitleja Paul Pinna. Stella, kes oli temaga tutvunud Saksa teatris, kasutas seda ära. Ta pakkis kaasa naela võid ja teist samapalju šokolaadi ning palus Pinnal toimetada need oma lastele. Pinna tuli tagasi teatega, et lapsed on elus, aga nad elavat kohutavas näljas ja vaesuses.

Tartu rahu tingimuste kohaselt said Eesti kodanikud õiguse Venemaalt repatrieeruda. Kuna Meyendorffid olid Eesti aadlimatriklisse kantud, said nad kodakondsuse. Ka Pauli emale, õdedele ja oma lastele. Vene bürokraatiast läbimurdmine võttis Maya Meyendorffil aega tervelt seitse kuud. Alles oktoobris saabus see õnnelik päev, mil Stella üle pikkade aastate sai kallistada oma tundmatuseni muutunud lapsi.

1920. aastal liitus Arbenina Feodor Glazovi trupiga, mis Tallinnas esines Uue Vene Draamateatri nime all. Sisemiste vastuolude tõttu lahkus Arbenina lühikeseks ajaks sealt ja hakkas esinema saksa keeles, kuid juba hilissügisel oli ta tagasi. 1921. aasta alguses tabas truppi järjekordne lõhenemine, mille tõttu N. Ulebovi juhtimisel moodustati Uus Vene Teater. Selle koosseisus esines Stella nii Tallinnas kui Tartus. Eestis oldud aja jooksul mängis Arbenina üle saja peaosa mitmesugustes lavastustes.

Berliini lavadel ja filmides

Oli kätte jõudnud aeg, mil naine tundis, et Eesti lava jääb talle kitsaks. Stella sõitis Berliini, et proovida õnne suurlinnas. Filmistuudiotes võeti teda küll lahkesti vastu, kuid midagi ei pakutud. Kolm nädalat hiljem tuli appi juhus - üks abikaasa kauge sugulane kutsus neid Kantine'isse õhtusöögile. Sinna kogunesid tavaliselt kõige tähtsamad teatrite asjamehed ja sel õhtul viibis restoranis ka Max Reinhardti teatri mänedžer Hollaender, kes kutsus Stellat järgmiseks päevaks enda juurde prooviesinemisele. Pärast paari stseeni ettekandmist teatas Hollaender: «Ma ei tunne teid, kuid ma haistan teie annet ja tahan teiega katset teha.»

Stella etteaste ühes väikeses farsis Kammerspieles toimus oktoobris 1921. Ühte ja sama lavastust mängiti pool talve ja sellega sai Arbenina Berliinis tuntuks. Kuu aja pärast pakuti talle esimest filmirolli. Režissööriks oli kuulus Friedrich Wilhelm Murnau. «Leegitsev põld» kuulutati aasta parimaks filmiks.

Derbrennende Acker. Stella Arbenina

FOTO: Kaader filmist

1922. aasta suvel sõitis Stella puhkuse ajal kaheks nädalaks Londonisse. Talle meeldis selles linnas, ta tundis ennast seal nagu kodus. Kuid esialgu oli veel vara mõelda Inglise lavale. Teda ootas töö filmistuudios Landlicht-Film, kus Stella 18 kuuga kehastas kaheksa filmiosa. Filmidega teenis Stella Arbenina väga head raha. Ta sai sügisel üles öelda oma lepingu teatriga ja veeta Eestis tervelt kümme nädalat, olles õnnelik, et sai mängida jälle karakterosi vene ja saksa lavastuses.

Lõpuks ometi näitleja Londonis

Venna juures Londonis puhkas Stella ka järgmise aasta suvel. Ühel päeval sai ta sõbralt kirja, milles see teatas, et lavastaja Dennis Eadie ootab Stellaga kokkusaamist. Viimane pakkuski Arbeninale Antoinette'i osa Haymarket Theatre'i lavastuses «Zenda lossi vang». Loomulikult võttis Stella selle vastu ja nädala pärast oligi ta proovis koos tolle aja suurimate Londoni staaridega. Tema unistus oli teoks saanud. Debüüt leidis aset 23. augustil 1923. Järgmisel päeval sai Arbenina ajalehtedest teada, et ta oli «laineid löönud». The Daily Telegraph kirjutas: «Preili Arbenina debüteeris Londonis auväärses seltskonnas ja kuulsal laval, aga sellest näitlejakatsumusest kujunes triumf ja Londoni lava on nüüd tema võrra rikkam.»

Arbenina mängis paljudes Londoni teatrites, käis eri truppidega välismaal esinemas ning tegi endale nime Briti ja Prantsuse filmides, kus tema kanda jäid siiski enamasti teisejärgulised rollid. Aastavahetuste ja jõulude aegu veetis Stella pikad perioodid Kumnas ja ühtlasi ei jätnud ta kunagi kasutamata võimalust üles astuda temale armsaks saanud Eesti lavadel.

Elu Kumnas oli imelik ja imeline

1926-1929 käisid Stella tütred Eestis koolis. Kumna oli imeline koht, mis vastupandamatult Meyendorffe kokku tõmbas. Nad tegid oma rahvusvahelisi sidemeid kasutades pingsat tööd, et Nõukogude Venemaale jäänud sugulasi välja nõutada. Mitmed puupaljaks jäänud perekonnad said esimest peavarju Kumnas. Alati leidus mõni kööginurga kamber, mis oli valmis paljukannatanud immigrante vastu võtma.

Kumnas elati perekonnamatrooni Helena von Meyendorffi dirigeerimisel, kellele olid toeks tema kolm tütart. Parunessid olid üle Eesti tuntud osavad aiapidajad. Viie optantide hulgast pärit aednikupoisi abiga pidasid nad Eesti suurimat era-aiaäri. Iga külaline pidi lõivu maksma: niipea kui vanaprouale oli viisakusvisiit tehtud, viidi ta otsekohe aeda rohima või kastma, enne kui suures salongis teed serveeriti. Majade interjöörides valitses kummaline segadik luksusest ja odavast pudi-padist.

Carl Axel Mothander, kes oli lähedalasuva Tohisoo mõisa omanik, on seda omapärast Kumna kommuuni oma mälestusteraamatus väga meeleolukalt kirjeldanud: «Kumna Meyendorffid ei olnud korra ja puhtuse suhtes pedantsed. Nad töötasid palehigis kella neljani, kuid seejärel lasid end lõdvaks. Nende arusaam sündsast riietusest oli enam kui vabameelne. Nad olid boheemliku hoiakuga individualistid. Kumna kohal hõljus iseäralik kosutav kunstnikulohakus ja venelik minnalaskmine. Ei mingit jändamist tüütu koristamisega – varjavaid panipaiku oli palju. Elu Kumnas oli imeline. Tehti täpselt seda, mida sooviti. Elu uksed olid Kumnas alati pärani valla.»

1928. aastast peeti seal väikest odavat pansionaati. Vabameelne ja kindlate reegliteta elu meeldis paljudele noortele. Kolooniasse kuulus tosin parimas flirtimiseas oma pere noort. Ohtlikult elegantsed tüdrukud, kes osavalt, aga ilma pedantsuseta maja pidasid; sihvakad vilkad poisid, seljas pikk vene särk ja püksid saapasäärtesse topitud.

Carl Mothander viis sinna sageli oma rootsi sõpru. Ta on meenutanud: «Kord viisin sinna ühe õpetatud ja varatarga 18-aastase preili. Logistanud meie kaarikuga 35 km mööda maanteed, kohtasime Keila lähedal puiesteel tervet parve Kumna noori, kelle rõivastus erines igatahes oluliselt Stockholmi suvisest elegantsist. Terve see kamp tantsis meile balalaikat tinistades kolmesammutaktis vastu ja möirgas laulda./…/ Kui ma kaks kuud hiljem noorele daamile järele läksin, ei tundnud ma endist elegantset ja õpetatud daami enam äragi. /…/ Ta vohmis hommikusöögilauas innukalt tatraputru, sõi siirupivõileibu nagu uulitsapoiss ja lakkus tõelise naudinguga sõrmi. Ta tinistas balalaikat, suitsetas piipu, ratsutas ilma sadulata, nii et polnud asigi.»

Igas vanuses külaliste üks hinnatumaid lõbusid oli koos mõne aednikust tädiga müügireisidele kaasa sõita. Iga päev suundus üks vanker Tallinna Vene turule. Kauplemine kestis seitsmest kaheteistkümneni ja siis oli parunessidel aega, et oma Toompea nõlval asunud linnamüüri kindlusetorni väikeses kunstnikukorteris ajaviiteks mõni akvarell valmis sopsida.

Teise sõja hinguses kadus endiste aegade maailm lõplikult

Kumna mõisa peahoone esikülg 1938

FOTO: Fotis

Kumna vana mõisasüdame sai Helena tagasi 1937. aastal, kuid juba mõne aasta pärast tuli see uuesti maha jätta. Meyendorffid lahkusid Saksamaale 1941. aasta järel ümberasumise käigus. Sõja ajal toimetas Kumna mõisas Abwerhi luurekool, nõukogude ajal sai sellest majandi keskus. 2007. aastast asus hoonete taastamisega tegelema MTÜ Kumna Mõis.

Stella Arbenina viimased osatäitmised nii teatri- kui kinolaval jäid 1939. aastasse. Tema viimane film oli «Autsaider», mis linastus augustis 1939 ja viimane roll imperaator Elizavetana muusikalis «Ungari meloodia».

Paul Meyendorff suri Saksamaal Hesses 1944. Stella Arbenina elas lesena Inglismaal veel kaua. Ta suri vaikselt, une pealt 26. aprillil 1976. aastal Woodlandis Stoke D'Abernonis Surreys. The Timesi nekroloogis kirjutati: «Stellat imetleti väga kui ilusat, elegantset, võimsa häälega näitlejat. Teda armastati ka inimesena: sellest säravast ja suuremeelsest isiksusest hakatakse väga puudust tundma.»

Kasutatud:

  • Stella Arbenina, paruness Meyendorff. Terrori käest vabadusse. Varrak 2017
  • Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa 1997