Suhtumine abielusse on ajaga palju muutunud. Kui veel viiskümmend aastat tagasi oli mõeldamatu, et elati koos ilma abielutõotust andmata, siis nüüd on see igapäevane nähtus. Sellegipoolest ei ole abielu kuhugi kadunud ja on jätkuvalt au sees. Uurisimegi, mida arvavad naised abielust.
Maria-Mai, 32:
«Mulle isiklikult meeldib, kui lastel on vanematega sama perekonnanimi, aga see ei ole tänapäeval väga abielu eesmärk enam, sest naine ei võta tingimata mehe nime.»
Kati, 25:
«Ma leian, et abielu on ilus traditsioon. Saab pidada mõnusa peo ja tähistada vastastikust armastust. Ma pigem eelistan ilmalikku pulma, kuna usklik ma ei ole ja lihtsalt kirikus abiellumiseks leeris käia tundub totakas. See muidugi oleneb ka inimese vanematest. Kui näiteks oled kasvanud peres, kus vanemad on lahutatud, siis vaevalt et väga abieluusku oled.»
Liisa, 30:
«Kui see inimesi õnnelikuks teeb, siis miks mitte. Ma ise arvan, et praktilistel põhjustel tuleks abiellumine kõne alla küll, kuid traditsiooniline pulm kui selline, koos oma nõmedate traditsioonidega mulle ei meeldi. Pigem väike ja vaikne pidu mõne hea sõbraga.»
Anna, 27:
«Mul on lapsest saati olnud unistus kunagi abielluda. Minu meelest on see nii ilus! Mõte, et abiellun selle ühe ja ainsaga ja jään elu lõpuni kokku, tundub nii romantiline.»
Merilin, 25:
«Tegelikult on nii, et kui ikka abielusõrmus on sõrmes, siis niisama lihtsalt lahku ei minda. See ikka paneb asjade üle mõtlema, et iga tüli peale ei jookse laiali. Seega ma arvan, kui lapsi saada, siis ikka abielus olles.»
Sille, 41:
«Ma olen kaks korda lahutatud ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kes peaks olema see mees või milline see põhjus, et ma selle teekonna veel korra ette võtaks. Ma ei usu, et paberit on vaja, ma tean omast käest, kui keeruline on lahutamise korral paberimajandus ja paber teeb kõik asjad lihtsalt mõttetult raskeks. Kuna ma ei välista aga, et kunagi on mul suhe naisega, siis võibolla registreeriks ma selle kooselu legaalsetel põhjustel (juhul, kui meil peaks olema kunagi ühine laps). Isadus jms küsimused saab aga kenasti Eesti riigis ka ilma abiellumata lahendatud ja lapsele kindluse tulevikuks tagatud.»
Kairit, 23:
«Sorry, aga täiesti mõttetu asi minu meelest. Ses suhtes, et ega mingi paber kedagi koos hoia. Iganenud ja patriarhaalne komme, mis tuleks ära unustada.»
Mari, 35:
«Ma ei pea tegelikult abielu ülitähtsaks, vabalt võiksin ka niisama oma mehega koos elada, kuid tegelikult olen õnnelik, et me abielus oleme. Me olime abielludes nii noored, et pulmakülalised ei olnud ainsad, kes meie koospüsimises kahtlesid. Ma arvasin ise ka, et tõenäoliselt peame ainult paar aastat vastu. Selliseid näiteid võib elust tuua ju küll ja veel. Nüüdseks on neid aastaid aga kogunenud uskumatult palju ja ma ei hakka salgama, et pean meid eriliseks. Mul vedas, sest ma ei tundnud oma meest enne abielu nii hästi, nagu võiks. Tuli välja, et ta on imeline inimene. Kui me peaks lahku minema, siis ma uuesti enam ei abielluks.»