/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/02/09/7558755t1hbaae.jpg)
«Minu 7-aastane sai eile hakkama sellega, et lõhkus ära naabrinaise suure õue lillepoti. Naaber nägi seda hetke pealt, sõimas mu lapse läbi ning tutistas päris kõvasti. Ma saan aru, et laps sai hakkama halva teoga, kuid tulla võõrast last füüsiliselt karistama?!» otsib naine õigust Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Tulin ise alles õhtul koju, esimese asjana helistas naaber ja sõimas ka minu läbi. Vabandasin siis ette ja taha. Pärast kõnet marssisin lapse juurde ja küsisin, mis siis ikkagi juhtus. Laps rääkis pisarsilmil, et kogemata lõi palli vastu potti, siis tuli naabritädi, kes teda sõimas ja tutistas. Olen nüüd naabrinaise peale maruvihane.»
Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:
«Teie laps on juba nii suur, et temaga saab rääkida nagu teise täiskasvanugagi. Käituge nii nagu teie süda ütleb. Kui ikka tunnete, et lapsest on kahju, siis nii öelgegi. Selgitage talle, et täiskasvanud on ka ainult inimesed ja paljud neist ei käitu just kõige õigemini. Küsige näiteks lapselt, kas tema ise on mõnikord suures vihas teinud midagi sellist, mida hiljem kahetseb. See aitab tal aru saada, et ka teised inimesed võivad vihasena üle reageerida.
Nüüd naabrinaisest. Tõenäoliselt on tegemist üsna kergesti ärrituva inimesega ja lisaks veel arvab ta, et lapsi võib karistada, kui neil midagi viltu läheb. Kindlasti peaksite hüvitama katki läinud lillepoti, kuid kas väljendada ka oma tundeid seoses teie lapse karistamisega, see jäägu teie otsustada.
Kui seda teete, siis oleks hea anda mina-teade, kus (1) kirjeldate tema käitumist, mis teile ei meeldi (kui te minu last füüsiliselt karistate), siis (2) esitate oma tundeid seoses sellega (siis olen ma (nüüd teie tunne: vihane? kurb? ärritunud? segaduses?)) ja (3) miks te sedasi tunnete (sest tahan oma lapse käitumist suunata just minule sobival viisil). Nüüd võiks järgneda soov, mida sellisel juhul naabrinaiselt ootate (mulle meeldiks, kui te mulle asja rahulikult ära räägiksite ja ma saaksin ise oma lapsega asjad selgeks rääkida). See võib teie naabrinaise küll vihale ajada (ja ta hakkab uuesti karjuma), kuid ehk järgmine kord käitub ta veidi rahulikumalt ja teie last kohe karistama ei kipu.
Lapsega võiksite veel arutada, et kus ja kuidas ta võiks mängida, et selliseid asju enam ei juhtuks. Igal juhul ärge karistage oma last naabrinaise meeleheaks ja kui ikka tunnete, et naabrinaine käitus valesti, siis seda talle ka väljendage. Kontrollige ainult oma tundeid ja ärge tõstke häält – ka mitte siis, kui tema seda teeb. Jõudu ja meelekindlust suhete klaarimisel!»