Psühholoog Kätlin Konstabel: aga kui sa oma sõpradele ausalt otsa vaatad?

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: StockSnap / CC0 Licence

Sõbrapäev kipub ära uppuma punasesse värvi ja kohustuslikesse nunnudesse fraasidesse, seda päeva võiks aga kasutada ka sõpruse üle järelemõtlemiseks. Mis oleks, kui leiaks aega omaette olla ja vaataks üle, mida me sõprusest õige arvame ja püüaks aru saada, mis meie sõbrasuhetes üldse toimub? 

Kas sa oled oma sõprussuhetega rahul? Millised on üldse meie ootused sõpradele? Siin ei saa keegi teine nõu anda, et peab olema kümme ühte sorti sõpra ja viis sõpra teiseks puhuks – inimene ise on ekspert, kui vaid julgeb endaga aus olla.

Tõelist sõprust võib püüda sõnastada mitmeti, aga ühine ilmavaade, huvid, naerukohad filmides ja lõbusalt koos veedetud aeg on asjad, millele tihti ju mõeldakse. On aga hoopis olulisem aru saada, kas meie elus on selliseid sõpru, kes aksepteerivad meid just sellisena nagu me oleme, kelle ees ei pea alati särava-vaimuka-tugeva-asjaliku maski kandma ja keda me saame päriselt usaldada. Aktsepteerimine ei tähenda, et kriitikat ei tohi olla – aga kui tajutakse, et teine meist hoolib, siis võetakse ka kriitikat vastu kergemini. Vähemalt üks selline inimene võiks ju olla?

Teine, vast karmimgi küsimus – kas me ise oskame ja suudame olla kellelegi selline sõber? Nii nagu paarisuheteski, kipub ka sõbrasuhetes inimestel kaasas olema teatav käitumismuster. See kajastab meie positiivseid külgi, aga ka neid, mis võivad viia probleemideni. Võiks ju proovida selliseid mustreid üles leida, et vajadusel midagi natuke teisiti teha.

Hoopis tõsine küsimus on, et kas me saame hakkama võrdse suhtega? Võib-olla on meie eluraskused viinud selleni, et fookus on kogu aeg endal? Kas tuleme toime, kui sõber soovib tähelepanu, ärakuulamist ja mõistmist – või nihverdame siis kõrvale, ei jaksa, hakkame ikka rääkima endast?

Kui tihti te sõbraga tülitsete ja mille üle kõige sagedamini? Ehk hoopis eelistate oodata, et erimeelsused ise kaovad? Konfliktid on absoluutselt kõigi suhete loomulik osa, oluline on see, kuidas nendega toime tullakse ja et üksteisele ei tehtaks haiget. Kui tülitsete, siis kuidas teil tülid lahenevad?  On mingeid teemasid, mida on parem mitte puudutada? Kui on haigettegemisi ja vääritimõistmisi, mis on pandud kalevi alla, sest tunduvad ebamugavad – ehk võiks neid siiski jutuks võtta? Ikka selsamal põhjusel – sõpruse juures on oluline ausus ja siirus, igasugune maskikandmine või vajadus nööri mööda käia on väga kurnav.

Võib-olla tuleb pähe mõte, et üks või teine sõbrasuhe on läinud liiga keeruliseks. Tuleb ette pingeid ja lahendada ei oska. Aega ei ole, stressi seevastu palju. Netiajastul on esimene küsimus, et kas olete arusaamatusi lahendada püüdnud ikka päriselt silmast silma suheldes. Kõigi natukegi keeruliste suhte- ja suhtlemisolukordade jaoks, kus teisest inimesest pisutki hoolitakse, soovitatakse ikka selgeksrääkimisi päriselus – virtuaalmaailmas konfliktses olukorras paratamatult tajutakse teist negatiivsemalt.

Ja muidugi võiks aru pidada, kui suurt rolli meie sõbrasuhete juures mängib internet. Mõni läheb netis kergesti teistega tülli, teine suudab ainult ekraani vahendusel oma südamelt asju rääkida. Ei ole õiget ega valet viisi või tundide arvu, kuidas tuleks netis suhelda – tähtis on ikka see, kas kõik inimesed on rahul. Võib-olla otsime pealiskaudset heakskiitu ja tähelepanu, tihti tundmatutelt inimestelt netis väga sageli, aga tegelikult tuleks midagi ette võtta hoopis selles suunas, et elus oleks just üks või paar seda päris õiget sõpra. Või kui nad on, kuidas siis neile märku anda, et nad on meie jaoks erilised ja väärtuslikud.

Oluline teema on seegi, kuidas sobituvad sõbrad muu eluga, eelkõige paarisuhtega. Kui paarisuhtes pole parimad ajad, võivad sõbrad olla suureks toeks ja väga tähtsad – aga kas see paarisuhtele alati hästi mõjub, on iseasi. Veel keerulisem on lugu siis, kui sõbrad teavad sinu elust ja siseilmast palju rohkem kui partner. Igatahes oleks mõistlik, kui saaks selliseid suhtepiiride ja rollide asju avatult lahti rääkida eelkõige partneriga, aga ka sõpradega.

Võiks mõelda ka neile sõpradele, kellega on suhtlemine kuidagi kas soiku jäänud või mingil põhjusel katkenud. Kui tegemist on inimestega, keda hindad ja kellest südamepõhjas ikkagi hoolid ning kus suhtlemise lõppemise taga polnud mingi tohutu tüli, vaid mingi väiksem arusaamatus – võib-olla on sul soov uuesti neid inimesi üles otsida? Toredaid ja hoolivaid inimesi pole meie ümber ju kunagi liiga palju.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles