/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/02/27/7646015t1h1d18.jpg)
Toiduga pirtsutamine ei ole mõistlik, aga seda teevad peale laste ka paljud täiskasvanud. Mõni ei salli näiteks silmaotsaski kala või teisi mereande, kuigi selle kasulikkusest aju tervisele on palju räägitud. Mis siis juhtub, kui kala kunagi üldse ei sööda?
Dr Keri Glassman selgitab portaalis Women’s Health, et kala ja mereandide vältimine ei ole kindlasti aju tervisele surmaotsus ja sellest ei maksa suurt paanikat teha. On ju näiteks vastutustundlikke veganeid, kes söövad vaatamatu loomse toidu piirangule ikka mitmekülgselt ning ka selliseid inimesi, kes elavad kohtades, kus kala eriti pole. Mereandide asemel söövad nad palju pähkleid ja seemneid, kus on ajule kasulikke toitaineid.
Peamiselt soovitataksegi kala süüa seetõttu, et selles on palju oomega-3-rasvhappeid ja D-vitamiini. Asendamatuid rasvhappeid keha ise ei tooda ja neid peab saama toidust. Neil on oluline roll meeleolu ja kognitsiooni kontrollis ning nende piisav söömine aitab ennetada ajuhaigusi nagu Alzheimeri tõbe. Oomega-3-rasvhapetel on ka põletikuvastane toime, mistõttu tulevad need kasuks südamehaiguste ennetamisel. Oomega-3-rasvhappeid saab peale kala ka Kreeka pähklitest, linaseemnetest, chia-seemnetest või toidulisanditest.
D-vitamiin mõjutab samuti meeleolu, aga ka energiataset, luude tervist ja immuunsüsteemi. Peale päevavalguse ja kala saab D-vitamiini näiteks munakollasest ja D-vitamiiniga rikastatud lehmapiimast või toidulisanditest.
Sellegipoolest tuleb toonitada, et kala ja mereandide söömine on kehale oluliselt kasulikum kui toidulisandite tarbimine, sest söögis on need kasulikud ained kergemini omastatavad. Nii tasub ka kõige suuremal kalavihkajal aeg-ajalt oma vastumeelsus alla suruda ja uuesti mereande proovida. Inimese maitse muutub eluajal väga palju ja nii võib olla, et kes lapsepõlves kala ei taha, hakkab seda hiljem suure isuga sööma.