Psühholoog Kätlin Konstabel: lapsevanema ravimata depressioon kahjustab lapsi

Ühelt poolt räägitakse palju, et tuleb abi otsida, sest see pole keeruline: ka perearstid saavad antidepressante välja kirjutada ja teraapiatesse suunata, depressioon on täitsa ravitav. Teisalt aga mõeldakse selles olukorras ikkagi tihti ka nii, et küll ma saan ise hakkama. Et võib-olla polegi depressioon, on lihtsalt tõsisem iseloom või stressirohkem aeg. Et ümberkaudsed inimesed on ju veel rohkem mossis ja väsinud. Hirm endasse vaadata ja lootus ise toime tulla on inimlikult mõistetav, kui aga depressiooni põdeval inimesel on laps, mõjutab vanema seisund – kui sellega mitte tegeleda - väga tõsiselt ka teda, ohus on kogu pere heaolu.

Lapsevanemana depressioonis olla on topeltraske. Enamik vanemaid teavad ju suurepäraselt, et nad peaksid andma lastele palju armastust, olema eeskujuks, pöörama lastele tähelepanu, nendega tegelema, koolitöid kontrollima ja lasteaiariideid valmis panema. Aga juba beebide emotsionaalsetele vajadustele vastamine, nende rääkimine, pilkkontakti hoidmine ja kõige lihtsam mängimine võib aga olla tohutult keeruline, kui ollakse ise sügavas masenduses. Samas on see aluseks turvalise kiindumussuhte tekkimisele ja milliseks see kujuneb, mõjutab oluliselt lapse lähisuhteid tulevikus. Depressiivne vanem võib olla lastega mõnikord väga lubav – sest pole jaksugi reegleid kehtestada – teinekorda aga vaat et autoritaarsuseni kriitiline ja nõudlik. Kui sellises seisus vanem saab aru, kuidas tema meeleolu lapsele mõjub, võib tema masendus süütunnete tõttu veelgi suureneda.

Lapsele võib vanema depressioon olla hirmutav. Ta ei mõista, miks ema või isa on ilma selge põhjuseta nii negatiivne – väsinud, pisarais, vihane, ärev, ükskõikne, ebakindel – või käitub kord nii, kord naa. Lastel on sellistel puhkudel komme hakata süüdistama ennast ja mõelda, et nemad teevad vanema elu raskeks ja tuju pahaks. Kui kehvas tujus lapsevanem korrakski midagi sellist ka ütleb («kui sa paremini õpiks / sõna kuulaks / käituks / pingutaks, siis poleks mul nii raske»), on kindel, et lapse vaimne tervis on samuti löögi all. Ta saab sõnumi, et ta on halb laps, teeb oma kõige kallima inimese elu raskeks. Kui selline seisund jätkub pikemalt, võib lapsele enesesüüdistamine pikkadeks aastateks külge jääda ja lisaks, lootusetust tundes ja vanema depressioonist kantud käitumist normaalsena nähes, hakkab ta ka ise käituma depressiivse vanema moodi.

Ravimata depressiooni korral võivad muutuda keeruliseks kõige lihtsamadki vanemaks olemise tegevused, nagu söögitegemine ja koristamine. Lapsel pole kodus enam mõnus. Eelkõige titade ja väikelaste puhul võib ohtu sattuda ka nende turvalisus – ikka vanema tähelepanematuse tõttu. Ühel hetkel õpib laps ise enda eest hoolitsema ja ka vanema emotsioonide eest endasse tõmbuma, ehitab enda ümber müüri. Suhted võivad minna tagurpidi – laps hakkab oma vanema eest hoolitsema, tema pärast muretsema. Ta peab kiiresti täiskasvanuks saama ja võtma vastutust oluliselt rohkem kui eakohane, samas on nad madala enesehinnanguga, üksildased ja murelikud.

Lapsi mõjutab tugevalt see, kui ühe või mõlema vanema depressiooni tõttu kipub kannatama vanemate omavaheline läbisaamine. Paarisuhe on siis väga ebastabiilne. Kui üks pool on masenduses, väsinud, ärritub kergesti, tõmbub endasse, siis teine püüab alguses toimuvast aru saada. Sellele järgneb tihti kõige parematest soovidest kantud utsitamine ja innustamine, et kaaslasel energiat juurde tuleks. Kui see aga ei õnnestu, siis kogeb partner abitust. Abitus omakorda võib viia viha, ärrituse ja tülideni. Tülid käivad kaasas ka sellega kui üks vanem on pidevalt kas hooldaja või kindrali rollis ning teine on muutunud staatuselt haigeks või lapseks – aga pole ju sellega tegelikult sugugi rahul. Laps ei mõista neis olukordades mõelda muud, kui et kaks tema kõige kallimat inimest ei meeldi üksteisele ning võib-olla on süüdi tema.

Esimene ja kõige olulisem asi, mida juba mõned nädalad sandis meeleolus ja väsinud lapsevanem tegema peaks, oleks probleemide eitamine lõpetada – sest kõigil lastel on vaja, et vanemad jaksaks olla vanemad, jaksaks neist hoolida. Laste heaolule mõjub kehvasti mitte fakt, et vanemal on meeleoluhäire, vaid kui sellega midagi ette ei võeta. Depressiooni tundemärkidest räägitakse õnneks päris palju, alustuseks võiksid teha Peaasi.ee depressioonitesti https://peaasi.ee/depressioonitest/

Mida teha?

Proovi natuke muuta oma suhtumist. Meeleoluhäire ei ole kunagi märk nõrkusest või halvast iseloomust. Abi otsimine tähendab hoopis julgust ja on lastele eeskujuks. Nii on ka nemad tulevikus oma probleemidest teadlikumad ning otsivad lahendusi, abi – teevad midagi, et olukord muutuks. Kui meeleoluhäirega inimene ei jää üksi, otsib abi ja püüab endaga toime tulla, muu hulgas selleks, et tema kallitel oleks temaga toredam, siis on ta kõike muud kui arg ja isekas. Ideaalset inimest või lapsevanemat pole nagunii olemas – seega ei peagi olema ideaalne, ole lihtsalt piisavalt hea.

Ole lapsega aus, vali eakohased sõnad ja räägi, mis sinuga toimub. Räägi depressioonist kui haigusest üldse. Aita lapsel vahet teha tavalise paha tuju ja meeleoluhäire vahel. Lase küsida küsimusi. Eriti oluline on selgitada, et see pole kuidagi lapse süü ja et otsid abi ning sellest haigusest on täitsa võimalik terveks saada. Depressiooni sõna ei ole mõtet mainida lastele, kes veel koolis ei käi. Kasuta võimalikult lihtsat ja loomulikku keelt: «Ma olen palju nutnud ja karjunud,  sul on selletõttu vist päris raske olnud. Mul on selle pärast piinlik, aga tea - see pole kuidagi sinu süü. Mul on selline haigus, ma hakkan nüüd ravi saama ja siis läheb paremaks» või «Kõik inimesed on vahel kurvad või väsinud, aga kui see hakkab segama, siis otsitakse arsti juurest abi». Kui lapsele on tuttavad mingid muud haigused ja arsti juures käimised, kasuta neid seletamisel. Samamoodi selgitada tuleb ka siis, kui peaks olema vajalik haiglaravi.

Anna endast parim, et lapse nii füüsiline kui vaimne heaolu oleks tagatud. Hädavajalik on otsida tuge sugulastelt ja sõpradelt. Kui pole jaksu majapidamisega toime tulla, püüa leida keegi endale appi – laps ei tohi jääda hooldamata. 

Oluline on pakkuda lastele maksimaalselt positiivseid emotsioone. Kui sul on vähegi parem, veeda see aeg oma kallitega - nemad peavad olema prioriteet. Lapsed ei pea aga osa saama sinu mustadest hetkedest ega elutüdimusmõtetest – nad ei tohi mitte mingil juhul muutuda terapeudi või sõbra aseaineks.

Pea päevikut, et aru saada, mis ajal tunned end kõige kehvemini. Esiteks saad siis ise mõeda, kas neid situatsioone saaks vältida või midagi nende juures muuta. Teiseks küsib depressiooni dünaamika kohta küllap ka arst või psühhoterapeut. Aga lisaks saad siis plaanida, kuidas sel ajal saad saata näiteks lapsed sõpradega mängima, külla vanavanemate juurde või muud positiivset tegema. Las nendega võtab midagi vahvat ette teine vanem või keegi sugulane.

Mõtle koos kas mõne lähedase inimese või vaimse tervise spetsialistiga välja kriisiplaan – aga tee seda kindlasti helgemal ja rahulikumal ajal. Laste jaoks on ka pererutiin üks olulisim turvalisuse elemente. Mõtle läbi, kuidas ka neil päevadel, kui sul on väga kehv olla, saaksid seda neile tagada.

Hoolitse enda vajaduste eest - depressiivsetel vanematel võib endale mõtlemine tekitada suurt süütunnet, sest nad enda arvates ei jaksa ju teiste eestki hoolitseda. Ometi on parim viis teistele mõelda ka endale natuke aega leida. Lõdvestu, loe raamatut, kuula muusikat, tee midagi mõnusat kas üksi või perega – kus sa saad lihtsalt tegevust nautida, ei pea ise pingutama. Tore, kui vanemad saaks midagi teha ka koos, ilma lasteta, et paarisuhet tugevana hoida. Järsku võiksid leida mingi uue hobi, midagi vähemalt proovida? Kui lapsed on väikesed, siis pole lapsehoidja võtmine sellisteks puhkudeks kohe kindlasti patt, sest pärast saad ise positiivsema ja energilisemana olla parem vanem.

Kui meeleoluhäire on suhetele kõige olulisemate inimestega juba kahju teinud (on tülid või on kontakt katkenud, paarisuhe logiseb, lastel on tekkinud palju muresid tervisega, käitumis-või õpiprobleemid), siis otsi lisaks perearstile või psühhiaatrile kindlasti võimalus, kus perega abi leida. Alati ei pruugi laste kaasamine isegi vajalik olla, piisab kui teise vanemaga koos saab rahulikult asju arutada. Võibolla on teinekord hoopis vaja kaasata mõni päritolupere liige, et ta saaks sulle toeks olla või et vanad lapsepõlvest pärit haavad saaks terveks.