«Mul on mure. Pärast lapse sündi on suhe hakanud vaikselt pigem õnnetuks kui õnnelikuks tegema. Meil see sama mudel, mis vist paljudel, et mees on hakanud kauem õhtuti tööl olema, motohobi võtab veel oma aja. Igal õhtul joob ta kolm õlut, pingelisemal perioodil tipsutab ka kangemat kraami,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Viimasel ajal tipsutab õhtul kangemat siis, kui mind pole (ma olen kas vannis või poodides vms), nagu salaja. Kui tülli keerame, siis jääb välja hommikuni jooma. 4-5 paiku tuleb koju ja läheb siis pohmellihaisudega tööle. Vahel vabandab ta end tööl välja, et on haige või siis läheb tööle alles pärast lõunat.
Seni tal tööl probleeme pole ja kui räägin, et selline probleemide lahendamine õlle seltsis mulle ei meeldi, sest see võib minna hullemaks (minu isa on jõudnud praeguseks mõnest õllest igaõhtuse viskini ja lahutuseni), siis mees ütleb, et ma paisutan asja üle ja et temaga nii ei lähe.
Probleemid tekivad ka magamistoas, kuna pärast lapse sündi on minupoolne initsiatiiv pea olematuks muutunud ja mul on isu ja vajadus nagu kadunud. Ka tähtpäevade pidamine on selline nadipoolne, kuna tean ette, et peo lõpuks on mees väga vindine ja lapse järele vaatamine jääb vaid minu õlule.
Mees ise tunnistab oma probleemi alkoholiga siis, kui mingi suuremat sorti joomisega on maha saanud ja mingi aeg on siis kõik korras… Kuni järgmise meie mingi tülini ja siis kordub kõik jälle. Ühesõnaga räägime või mitte, ikka on kõik endine. Mõlemad tahame suhet parandada, kuid oleme arusaamisel, et ise hakkama ei saa.
Kelle poole peaksime pöörduma, kas paarinõustaja, seksuoloogi poole või minema Wismarisse? Ja kas oskate öelda, kui paariteraapiasse minna, kas siis on võimalik seal mehega n-ö kordamööda käia, kui last pole kellegi hoolde võimalik jätta?»
Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Kaidi Kiis:
«Olete olukorras, mille lahendamine võib mõnikord suisa lootusetu tunduda. Saan teie kirja põhjal aru, et teil on peres üks laps ning teil on kogemus, kus lähedane ja oluline meesterahvas (teie isa) on joonud kunagi mõned õlled, kuid nüüdseks on lahutatud ning joob igal õhtul viskit. Taoline kogemus võib inimest igasuguse alkoholitarbimise suhtes väga tundlikuks teha ning tekitada olukordi, kus reageeritakse üle. Lisaks jääb mulle arusaam, et teil on vähemalt kolm probleemi.
Esmalt jääb mulle mulje, et olete kas õnnetu või kurb või rahulolematu selle üle, et olete lapsega koos rohkem kui isa ning sellega seoses saate vähem teha n-ö omi asju, samas kui mees saab enda hobiga tegeleda ning ilmselt saate vist liiga vähe olla ka kahekesi koos.
Kui perekonda tuleb uus ilmakodanik, siis tekib olukord, kus mehe-naise suhtele jääb alguses senisest oluliselt vähem aega ja energiat, sest imik nõuab palju hoolt. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem saab uuesti aega võtta nii endale kui paarisuhtele. Kuid ka imiku ja väikelapsega olles on oluline saada aega nii endale kui ka paarisuhtele, sest see annab energiat juurde. On oluline, et kodused tööd ja lapse eest hoolitsemine-mängime jaotatakse omavahel nii, et isal on võimalik peale tööpäeva puhata ja jääb puhkepause ka emale, kes on lapsega kodus ja teeb olulist kodust tööd. Teie kirjast jääb mulje, et teie peres ei ole selline tööde-tegemiste jagamine õnnestunud. Ilmselt on ka mehega kahekesi olemise aega keeruline leida, sest teil ei ole lähedasi inimesi, kelle hoolde last jätta. Kuid väljapääsmatuid olukordi on elus suhteliselt vähe ning vajadustest rääkides ja nt kasvõi ajurünnaku korras lahendusi genereerides võib üht-teist rakendatavat ka leida.
Teiseks, teil on vist kurb meel-paha meel selle pärast, mis kõik jääb mehe joomisega seoses olemata ning hirm selle ees, mis kõik võib veel sellega seoses juhtuda. Saan kirjast aru, et selline teid häiriv joomine on mehel tekkinud pärast lapse sündi ja et peate mehe õllejoomist mingite probleemide lahendamise viisiks. Kui see nii on, siis milliseid probleeme mees nii lahendab? Teate seda? Näiteks miks mees jääb õhtuti kauemaks tööle? On võimalik, et ta ei taha koju tulla, sest kardab võimalikke ees ootavaid ütlemisi teiega? Ja mis täpselt on see teie vajadus, mis on rahuldamata? Praeguses olukorras on nii teil kui ka mehel mingid olulised vajadused rahuldamata ja on võimalik, et püüate oma vajaduste rahuldamist saavutada viisil, mis ei anna soovitud tulemust, vaid teeb asja palju hullemaks.
Ütlete, et olete mehega rääkinud. Kahjuks ei saa ma teie kirjast aru, kas see on piirdunud nende olukordadega, kus mees on joonud või olete saanud rääkida ka siis, kui mees on kaine ning teie ise ei ole joomise pärast ärritunud. Keerulistest olukordadest rääkimise puhul on oluline, et mõlemad osapooled oleksid vähemalt algselt võimalikult rahulikud. Ja kui näiteks just õlut joonud mehele rääkida, et sa jõid jälle, kuigi tead, et see mulle ei meeldi, siis on üsna tavaline reaktsioon see, et partner hakkab teile n-ö vastu ja võtab näiteks just nimme teise pudeli veel või läheb üldse kodunt minema, et ainult rahu ja vaikust saada.
Nii nagu laste, nii on ka täiskasvanute puhul sina-sõnumite (nt sa oled, sa teed, kuidas sa võid, jälle sa) asemel parem kasutada mina-sõnumeid, kus kirjeldatakse häirivat olukorda ning öeldakse, kuidas see just mind mõjutab (mind häirib väga, kui sa töölt tulles õlut võtad, sest siis on mul hirm, et võtad veel paar tükki; mul on õhtul ärevus enne su tulekut, sest kardan juba ette, et hakkad õhtul õlut jooma ning siis ma olen hirmunud ja ärevuses ning me võime tülli minna).
Lisaks ei saa me üle ega ümber ka sellest, et meeste-naiste vajadused on erinevad ning ka lausete tõlgendamine. Selle kohta on olemas ka head eesti keelset kirjandust (nt J.Gray «Marss ja Veenus kohtuvad», «Mehed on Marsilt, naised Veenuselt»). Kokkuvõtvalt jääb mulle arusaam, et olete püüdnud omavahel küll rääkida, kuid see ei ole teil õnnestunud ja seda tuleks teil veel teha, et te mõlemad mehega saaksite aru, millest teil kummalgi on puudus ning mis häirib. Soovitav on selleks kasutada mina-sõnumeid ning ka aktiivset kuulamist, mida saab õppida suhtlemiskoolitustel ja ka raamatutest.
Mis puudutab alkoholitarbimist, siis on inimesi, kes kasutavad seda moodusena probleemidelt tähelepanu mujale juhtimiseks, väsimuse, pinge või hingevalu leevendamiseks. Minu enda vastuvõttudelgi on olnud paare, kus mees on napsitanud, et tööpingeid leevendada vmt ja see ei tähenda kohe automaatselt, et mees on alkohoolik. Kuid kindlasti võib see olla märk sellest, et inimesel mingil põhjusel hinges kriibib.
Kolmanda asjana jäi mulle silma seksuaalelu probleem. On võimalik, et see on seotud lapse sündimisega. Näiteks on mul olnud kliente, kes veel kolm aastat peale lapse sündi ei soovinud seksida, sest nii kui mees puudutas, tuli meelde see millisena mees neid sünnitusel nägi ja neil oli oma keha pärast häbi. Oli ka naisi, kes tundsid, et nad ei ole peale sünnitust enam seksikad ja ka häbenesid oma keha. Süü-, häbitunne on midagi, mis naisterahva seksuaalsust kindlasti pärsib. On ka naisi, kes ei ole suutnud seksida, sest on selleks liiga väsinud, sest energia läheb lapsega ja koduasjadega tegelemisele. Lisaks võib olla, et kui ei ole ka aega olemaks mehega kahekesi, aega tegemaks ainult omi asju (nt käia regulaarselt juuksuris), siis väheneb omavaheline tõmme ja võib juhtuda, et naine ei tunne enam ennast Naisena. Olen kohanud naisi, kes nii raseduse ajal kui ka 2-3 aastat peale sünnitust ütleva, et ma ei ole naine, vaid mingi amm ja koduhoidja oma mehele ja lapsele. Lisaks mõjub naise seksuaalsusele tavaliselt pärssivalt ka see kui suhted mehega on halvad. Ühesõnaga, kui enda energiatass on tühi ja olla pinges, siis on ka seksuaalsus madalam. Naiste jaoks on seks tähtis, kuid sageli ei tulda selle peale, et see on oluline ka meeste jaoks. On mehi, kes naise seksuaalset huvipuudust tõlgendavad kui märki sellest, et naine ei pea neid enam Meheks, vaid nt saamatuks, jobuks, äpuks.
Minu jaoks oli hea lugeda, et olete mõelnud psühhoterapeudi poole pöördumisele. Sest tihtipeale leitakse, et polegi enam midagi teha ja nagunii mees kõiges süüdi ja ta ealeski ei muutu ning nii jäävadki suhted negatiivseks kuni ühel hetkel minnakse lahku. On oluline mõista, et suhetes ilmnevate probleemide puhul ei ole kunagi üks osapool süüdi.
Minu jaoks on suhte olemust hästi kirjeldanud võrdlus lõkkega. Kaks inimest kohtuvad ja probleeme ei ole, tunded on tugevad aeg, millal värskelt süüdatud lõkkes on palju puid ja tuli on suur ja kuum. Kuid selleks, et lõke ei kustuks, vaid annaks valgust ja sooja (ehk siis kirge, toetust murede puhul), on vaja lõkkesse puid juurde panna. Kui seda teeb ainult üks inimene, siis võib juhtuda, et ta paneb tulle liiga palju või liiga vähe puid. Soovides probleeme lahendada, on kasu hoiakust, et me ei hakka süüdlast otsima. Nii on kergem tuvastada rahuldamata vajadusi, leida kõikidele osapooltele sobivaid lahendusi ning leida ka, mis praeguse olukorrani viis. Seda teades on võimalik sarnaseid probleeme tulevikus ennetada.
Oluline on süüdlase otsimisest ja näpuga näitamisest, sildistamisest (nt sa oled tüüpiline mees) hoiduda ka teraapias käies. Teile varem vastanuga võrreldes olen ma palju optimistlikum meeste teraapias osalemise osas. Minu kogemus on näidanud, et umbes 20st ühel juhul jääb mees teraapiasse tulemata. Ja on ka neid juhtumeid, kus teraapiasse tulemise algatajaks on hoopis olnud mees. Väga oluline on see, kuidas naine teraapia varianti serveerib. On ju üsna loomulik, et kui mees (või ka naine, laps) tunneb, et nüüd hakatakse veel kellegi võõraga koos teda süüdistama, tema puudustele osutama, siis ta hakkab vastu ja ei tule kaasa. (Ja tavaliselt mehed teavad oma nõrku külgi ja eksimusi küll, kuid neid on raske naisele möönda. Olen meestelt seda sageli kuulnud. Tihtipeale kardetakse seda, et siis ei pea neid naine enam perekonna peaks või hakkab neile viltu vaatama, sest mis mees see on, kes teeb asju valesti või mida kardetakse kõige rohke sageli, et naine ei unusta seda ja hakkab tulevikus vanu eksimusi meelde tuletama.)
Minu juurde on pooltel kordadel tulnud esmalt naine n-ö maad kuulama, et kas üldse on veel võimalik midagi muuta. Ning siis on järgmisel korral tulnud koos mehega. Ja oluline on, et mees ei tunneks ennast ohustatuna ning näeks, et sellest kõigest võib kasu olla. Mõned naised on nt öelnud, et neid on aidanud see, kui on mehele selgitanud, et nad ei taha mees n-ö ravida, vaid tahavad ise abi saada ja nõu, et probleeme paremini lahendada ning vajavad selleks ka mehe tuge ja arvamust. Sest oluline on saada mõlema osapoole nägemus. Ja mehed on tulnud, kuigi on esmalt üsna ettevaatlikud.
Teie olukorras soovitan esmalt pöörduda psühhoterapeudi poole, kellele on paaridega töötamise kogemus. Kui selgub, et mehel on välja kujunenud füüsiline alkoholisõltuvus, siis saab ju edaspidi pöörduda Wismarisse või mujale vastava ala spetsialisti poole. Paariteraapia formaat tavaliselt tähendab seda, et mees-naine käivad seanssidel koos. Kuid olenevalt vajadusest on ka seansse, kus on ainult mees või naine. Kahjuks ei ole võimalik paariteraapiat teha nii, et suure osa ajast on seansil emb-kumb osapool. Seega soovitan teil leida keegi usaldusväärne inimene, kes oleks sel ajal teie lapsega. Sest lapsega koos on väga raske seansil olla nii mehel-naisel kui terapeudil, sest osa tähelepanust läheb seansi teemalt ikkagi lapsele. Jõudu teile ja teie mehelegi!»