Mees kirjutab: «Mis te joperdate? Surnud olen ju mina, mitte teie!»

Lugeja kiri
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pixabay

Kas te näete und? Kas hommikul mäletate, mida «vaatasite»? Kas põnevamaid aeg-ajalt üles ka kirjutate? Mina kirjutan väga harva ja ainult siis, kui see, mis unes mulle «näidati» on nii selge, nii konkreetne ja nii hullumeelne-seosetu, lausa uskumatu, et ma panen selle kirja. Nojah, ja aastate pärast imestad: ei no ei ole võimalik! Eks unenägude seletajatel ole pusimist. Oma unenägusid jagab meiega Sõbranna püsikirjasaatja Franz K.

Olen matustel ja päris huvitavas positsioonis: kirstus! Ma näen kõike, mis toimub ja matused on nagu matused ikka, ei midagi erilist. Küll on see imelik, et ise olen kirstus – leban nagu koolnu ikka, aga selle koolnu sees olen tegelik mina kõigi oma tunnete, mõtete, mineviku ja tulevikuga. Nii nagu oli enne, st enne surma. Miks ma lahkusin, vat seda uni ei seletanud.

Sündmused hakkasid arenema siis, kui kirstukaanele langesid esimesed kolm peotäit mulda. Haua põhjast kostus rämeda konkreetsusega röögatus: «Pastoi, brat! Hvaatit!» Mina ise hüüdsin ja miks vene keeles, seda suudaksin ühe kunagi tudengipõlves toimunud intsidendiga seostada, aga see oleks ka kõik.

Siis lõin kirstul efektse jalalöögiga kaane pealt – justkui Chuck Norris, aga kuidas see tehniliselt võimalik oli, jääb selgusetuks, nagu paljud asjad unes. Hüppasin hauast välja ja kõik olid hirmust-imestusest-ehmatusest kaamete nägudega.

«Mis te joperdate! Surnud olen ju mina, mitte teie! Teie nägusid vaadates tundub, justkui oleksin üksi kõigi teie matustele tulnud!» hüüdsin konkreetese vanainimesehäälega, aga ise olin imiku kehas. Ja sellise pisikese, kes veel kuidagi käia ei tohiks osata, aga mina käisin ja samm oli kindel ning mõte terav.

«No nüüd näete, milline see uuestisünd tegelikult on; siiani on sellest ainult udujuttu aetud, et... blaa-blaa-blaa! Aga mina näitan teile, kuidas asjad käivad! Nii sünnitaksegi uuesti!» teatasin tähtsalt.

Ja siis viimane sõnavõtt: «No nii, on selge, et peied jäävad ära – pole surnut, pole peiesid! Katsikud teeme hoopis. Kas vanematekandidaate on? Kes tahab mind endale? Või peab minu vana ema teist korda selle katsumuse ette võtma? Sellise katsumuse, millest teil – armsad lihtsameelsed ullikesed – pole aimugi!»

*

Uni läbi, ärkan ja mõtlen, et mis asi see nüüd oli? Saan aru justkui taheti mulle midagi öelda – minu enda aju genereeris selle vaatemängu, aga aru ei saa, mida öelda taheti. Otsustan kohe kirja panna, sest tean, et muidu reeglina kõik ununeb...

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles