Imekauni, kuid heitliku naise ja sümpaatse, kuid pisut puise mehe suhtelugu võib Eestis näha pea igal pool, kuhu vaid vaatad. Usun, et film pakub äratundmishetki ja nii muigama kui ka ohkama panevaid minuteid (viimased tunduvad, teadagi, palju pikemad) igaühele, kel mõnikümmend aastat elukogemust kukil. Sest film sarnaneb kohati väga eluga – kõik toimub, aga midagi ei toimu. Kogu aeg on kiire, aga keegi ei tea, kuhu. Ja kuigi pealtnäha on kõik hästi, närib hingesopis rahutus – kas see ongi see?
Tellijale
Filmiarvustus «Portugal»: söö, palveta, armasta Eesti kastmes
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
15. aprill 2018, 20:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alguses paistab, et ekraanil rullub lahti lustakas reisifilm: turvaväravad, roomavad kohvrid, piletid… Ja pealkirjast lähtuvalt hakkad ootama, et millal siis peategelased viimaks jõuavad oma unistatud maale. Aga ei jõuagi. Unistuste võlu selles ongi, et need mitte kunagi ei täitu. Kui täituks, poleks see ju enam unistus, vaid argipäev – hakkaks vaikselt kapsaks kuluma ja tolmu korjama, nagu kunagine kõige leekivam kirg.
Kollaažlikus loos leidub viiteid kohati nii tihedalt, et iga vaataja saab välja urgitseda just teda kõnetava kihi. Elus on ka kõike liiga palju ja korraga ning valikute raskus ja pöördumatus toob alati kaasa tõsiasja, et midagi saades peab millestki ilma jääma. Ja kes teab, kumb neist oli tegelikult väärtuslik? Inimesed pole need, kes nad paistavad. Kodutu eluheidik võib vaimustuda Victor Hugost ja trofeenaist pidav välise eduga edvistaja Chopinist. Tõsi, leidub neidki, keda ei häiri, kui nende kaunis kaaslane, tõtt-öelda sõltumata soost, on isiksusena tühi. Veinita kristallklaas kõlabki ju kaunimalt. Isegi siis, kui see sõnade keelde tõlgituna tähendab mõnd erakordse lolluse ilmingut, näiteks siirast imestust: «Oih, tuumaplahvatust ma ei olegi veel kunagi näinud!»
Unistuste võlu selles ongi, et need mitte kunagi ei täitu. Kui täituks, poleks see ju enam unistus, vaid argipäev – hakkaks vaikselt kapsaks kuluma ja tolmu korjama, nagu kunagine kõige leekivam kirg.