Noor ema kardab: vanaema ähvardab last ära võtta

«Kui laps sündis, siis oli mul rinnapiimaga probleeme. Seda oli üsna vähe. Tegin piimatekitamise teesid, püüdsin last hoida tissi otsas nii palju kui võimalik ja sõin tervislikult. Mida iganes ma püüdsin, ikka jäi piimast puudu. Siis avastasin, et kui anda üks pudelitäis rinnapiimaasendajat ööpäevas rinnapiimale lisaks, tulen ideaalselt välja. Imetasin ühe aasta, kuid kogu selle perioodi vältel rääkis mu ema (lapse vanaema), et ta laseb mul lapse kohtuga ära võtta, kui ma lapse näljutamist jätkan. Ema süüdistas, et ma ei anna talle piisavalt süüa, et lapsel on räpased riided seljas jne. Muidugi olin sunnitud ka kasutama marlimähkmeid, kuna mulle tehti selgeks, et ühekordsed on rikaste lõbu ja et mina olen vaene.

Kahjuks elasin tõesti ema kulul ja tema korteris. Küsisin pidevalt teistelt, et kas nende arvates ka mu laps nälginud välja näeb ja räpaselt riides käib, sõbrad seda ei arvanud. Tegelikult on laps kogu aeg olnud hoopis kergelt priskekene. Aga mina pidin iga päev kuulama, kui halb ema ma olen.

Kui laps oli juba kaheaastane, siis ikka räägiti talle, et emme on sul selline ja selline – laisk ja oioi, mis emme sul on. Samas hakkas laps vanaema emmeks kutsuma (vanaema olevat selle nimetusega harjunud, et ei pea oluliseks vanaemaks kutsumist) ja mind kutsus laps nimepidi. 

Nüüd on laps kolmeaastane. Õnneks on olukord pisut leebunud ja laps kutsub mind juba emmeks (kuigi vanaema samuti). Aga ikkagi pean kuulama, et ma ei õpeta last üldse, ei tegele temaga ja et oleks parem kui ikkagi kasvatusõigused vanaemale antaks.

Nüüd sain endale töö. Tean, et mu ema on ka selle vastu, sest minu koht olevat kodus last kasvatamas ja koristamas, perenaise elu elamas. Tööl hakkab mu palk olema selline, et ma saaks korteri üürida ja eluks vajaliku saaks samuti. Vist on viimane aeg minema kolida, kuid oma ema tundes oleks see ka meievaheliste suhete lõpp.

Ma ei taha oma emaga lõplikult tülli ka minna, sest sisemuses ta ju püüab head ja uut ema ei saa kah kusagilt. Kuid nii see jätkuda ei saa. Muide, laps ei allu mulle enam üldse, ainult vanaema sõna kuulab. See olevat minupoolse kasvatuse viga, aga kui lapsesse sisendatakse, et emme on saamatu, laisk ja loll, siis pole see ka ime. 

Kuidas oleks kõige õigem käituda, et ma ei teeks oma otsust valesti? Vanaema ütleb pidevalt ka seda, et kui ma lapsega minema lähen, siis tema edasi elada ei suudaks. Ise kasvasin üles peksu peal, minu lapsega ta õnneks nii ei käitu, selle suutsin varakult selgeks teha suurte sõdade abiga.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Kirjutate, et elate senini emaga koos olude sunnil. Võimalus elada ema juures väikse lapsega on aidanud lapsekasvatamisega toime tulla ilma sissetulekuid omamata. Nüüd, kus on olemas töö, mis võimaldab nii korteri üürimist kui eluks vajaliku ostmist, tekib võimalus eralduda emast ja luua oma pere, kuhu esialgu kuulute teie ja laps. Samas kardate selle sammuga rikkuda suhted emaga ning muretsete, kuidas ema üksijäämisega toime tuleb. Kardate, et see võib tema jaoks valus hoop olla. Võimalik, et kuuleksite ka etteheiteid tänamatuse pärast, aga võib-olla mitte.

Vajadus oma perega omaette elada on seda suurem, et ema juures koos elades on hägustunud piirid perede ja rollide vahel. Paistab, et ka emana ja täiskasvanuna jätkate oma emaga suhtlemist justkui lapse rollist, kelle asi on sõna kuulata. See teeb emal lihtsamaks kohelda nii teid kui teie last, justkui oleksite mõlemad tema omad. Tõenäoliselt on ta ütlemiste taga head kavatsused ja hoolimine lapsest. Võimalik, et ta püüab sel moel oma kunagi tehtud vigu parandada või süütundeid leevendada. Reaalsus on aga see, et sellised ütlemised teevad haiget ja tekitavad ka lapses segadust. Harjunud ema kuulama, teile justkui ei meenukski, et olete emaga võrdne täiskasvanu, kel on oma vajadused, väärtused, seisukohad ja tõekspidamised ning õigus nende järgi toimida. Praegune olukord traumeerib nii teid kui last.

Kui otsustate asuda lapsega omaette elama, võiks seda emale väljendada koos tänulikkusega osutatud abi eest ja sooviga iseseisvalt vastutama õppida. Otsus peaks endal enne kindel olema, nii saaksite ema võimalikke vastureaktsioone kuulata, kartmata ümberrääkimist. Küll võib kasuks tulla, kui teil õnnestub kuulata ema sõnadest sügavamale, tajuda tema tundeid ja vajadusi ning seda arusaamist oma sõnadega väljendada, näiteks: «Sa oled meiega nii harjunud, et ei kujuta oma elu meieta ettegi.» Või: «Sa hakkad meist puudust tundma, eriti lapsest (lapse nimi).» Või: «Sa tunned end üksikuna ja su elu muutub tühjaks, kui meie ära kolime.»

Ka võiks kuulata tema hirme, mis seotud teie hakkamasaamisega.

Tähtis on lahkuda teadmisega, miks vajate omaette elamist (võimalus iseseisvalt otsustada oma elu üle; kasvatada last oma väärtuste ja põhimõtete kohaselt; tagada lapsele kasvamiseks turvaline keskkond vm), mitte lahkuda vihaga. 

Arvestades ema vajadusi ja soove lapsega kohtuda, saate arutada, kuidas ja kui tihti hakkate kohtuma. Ning kui ema solvub ja ei taha suhelda, ärge vastake sellele omapoolse solvumisega. Jätkates kontakti hoidmist (kasvõi kirjad teie elust, sünnipäevaõnnitlused vms omapoolsed külaskäigud) võivad jää sulatada. 

Ning kui ikkagi peaks küsimuseks jääma teie suutlikkus last kasvatada, võiks pöörduda kohaliku lastekaitsja poole palvega, et ta hindaks, kuidas ja kuivõrd te lastekasvatamisega hakkama saate. Kui tema kinnitab teie sobivust, ei saa seda keegi niisama ümber lükata.

Võimalik, et teie ema kardab üksildust ja lapse eest hoolitsemine annaks talle elumõtte. Aga igal lapsel on oma elu ja vanemad on tema arengu toetamiseks, mitte vastupidi. Olla kellelegi elu mõtteks oleks lapsele liialt raske koorem. Tal on oma elu elada ja lapsepõlv on selleks valmistumine.

Olen oma vastuses lähtunud oma elu- ja töökogemusest. Võimalik, et konkreetselt teie pere puhul on mõned asjad teisiti. Ka olen lähtunud eeldusest, et olete täiskasvanud inimene. Aga juhtub ju ka, et vahel saadakse lapsi üsna noorelt. Kui te peaks olema alaealine või üsna nooruke, võib ema tõesti muretseda, et te ei saa üksi hakkama.

Julgust, enesekindlust, kannatlikkust (ärakuulamiseks, mitte väljakannatamatute olukordade talumiseks) ja rahulikuks jäämist enese ja oma lapse eest seismisel!»