Ma kuulun põlvkonda, kus leiba haarati suurtelt puidust riiulitelt paberiga, piimapudeleid pesti ja kogu linn jõi ühest klaasist kolmekopikalist siirupivett (ega surnudki mingisse hukatuslikku tõppe). Õhtuti hõiguti kriimulised lapsed õuemängudelt tuppa, pesti, kammiti, pandi selga puhtad rõivad ja istuti lauda.
Või siis koguneti laupäevaõhtusest suitsusaunast puhtana ja paremate riietega söögituppa tammise, küll päevinäinud, ent valge linaga kaetud söögilaua taha. Kõhukal vaagnal aurasid kollased kartulid pruunide lihatükkide seltsis, tomat, kurk, redis ja sibul väiksematel liudadel värvilist särtsu lisamas. Perenaine kallas klaasidesse punasesõstramorssi ja kui hästi läks, mängis onu hakatuseks akordionil mõnd valssi, näiteks linalakast ja Saaremaa öödest.
Naerdi, aeti mõistujuttu ja vaieldi - teinekord kõik koos, aina valjemalt ja läbisegi, nagu mingis pirakas Kreeka pulmas. Ja kohvilauda kattes tegin ma täitsa kogemata mõne lainelise servaga kohvitassi katki, kuna pinge olla osaline niisuguses äärmiselt tähtsas rituaalis võttis sapsud värisema. Nõud pesti suures plekist vannis kaevuveega puhtaks ning hommikul ootas laual kohvikann värske koorekohvi, hunniku kuldseks praetud pannkookide ja oma aia vaarikamoosiga. Ühe tillukese Võrumaa küla lõhnade, maitsete ja lugude maailm, mille eest ma tänaseni ääretult tänulik olen. See elustus mu vaimusilmas, kui nägin Facebookis eurosaadik Ivari Padari üleskutset pidada seekord jaaniõhtut nagu päris - päris lauanõudega, noa ja kahvliga süües.
Võib-olla jõudsid moodsate aegade kilepakendid, valmistoit ja plastiktaldrikud mu ellu lihtsalt liiga hilja, et oskaksin neist midagi arvata, oma ellu integreerida, ning nii sööb meie pere nagu muistegi - ikka laua taga, päristoitu noa ja kahvliga. Ja kui Eesti kodudes seda traditsiooni veel mõnel pool kohtabki, on muu Euroopa söögitraditsioonide pärast sügavalt mures: näiteks Saksamaal on valmistoitude käive viimastel aastatel kolmekordistunud ja vaevalt pooltes majapidamistes üldse tehakse veel kodus süüa, olgugi et kodune toiduvalmistamine on rahakotisõbralikum ja tervislikum. Söögilaua asemel nositakse valmistoitu plastpakendist teleka ees või nutitelefoni jõllitades ja nii, kuis juhtub - mingist koos lauda istumisest pole juttugi.
Miks peakski, küsib nüüd mõni. Aga sellepärast, et söömine võiks olla kaugelt rohkem kui pelgalt näljatunde kustutamine. See on ühendav rituaal, läbi mille sukeldume rikkalikku maitsete ja lõhnade maailma. Meie tehtud toit jutustab lugu ja me ise jutustame lugusid söögilauas üksteisega kohtudes. Sest et me peame taas õppima üksteisele silma vaatama, nagu väga tabavalt ütleb Londonis elav kirjanik ja tehnoloogiaspets Adam Greenfield.
Muidu saab meid kätte see katk, mis mööda moodsaid inimesi käib. Sugugi mitte see keskaegne, millest füüsilised sümptomid üsna pea märku annavad, vaid selline vaikiv, hiiliv ja sellevõrra ohtlikum. See on võõrdumine päriselust ja kapseldumine üksindusse.