Noor naine marus: suvi mehe vanemate juures on muutumas põrguks (4)

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Ma põlen vihast. Oleme kallimaga koos olnud poolteist aastat. Kuna teeme oma korteris remonti, oleme suve algusest alates igal õhtul sõitnud tema vanemate juurde, et seal ööbida. Alguses oli kõik korras, tema vanemad on toredad. Aga olen jõudnud järeldusele, et ükskõik, kui toredad on mehe vanemad, ma ei taha elada nendega ühe katuse all,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Vahemaa on 50 km ja põhimõtteliselt kulub pidevatele edasi-tagasi sõitudele sama hind, mis kulunuks üürikorterile. Kuna elame tudengilinnas, poleks probleeme ka üürikorteri hankimisega suvekuudeks. Olen väga rahu, vaikust ja oma ruumi armastav inimene.

Nüüd on tagajärjed käes. Tülitseme kallimaga palju rohkem kui varem. Nii et oleme üürikorteri arvelt ehk veidi kokku hoidnud, aga maksnud selle eest oma suhte halvenemisega.

Ma ei suuda enam taluda, kuidas tema ema teda imetleb. Pojakene, pojakene, pojakene ees ja taga. Mees on üle kolmekümne, aga kui läheb tiiki ujuma, siis ema jookseb köögist välja, et pojakene ära ei upuks. Appi! Kui uksest sisse astume, tervitatakse poega palju ülevoolavamalt kui mind. Kui millegi kohta arvamust küsitakse, siis ikka poja käest. Kui miskit tähtsat rääkida, vaadatakse muidugi oma pojale silma. Sellised pisiasjad, mida ma alguses lihtsalt endamisi huumoriga võtsin, ajavad mind nüüd lihtsalt vihaseks. Ma tahan ka tähelepanu. Muidugi ollakse ka minuga kenad, aga poeg on A ja O. 

Ma ei jõua ära kuulata seda juttu, kui palju nemad seal maal tööd teevad. No kuulge! Selleks, et sellist elamist pidada nagu neil, peab eelkõige raha olema. Kõik inimesed teevad tööd ju. Käidi linnas ja pärast räägiti maal, et Tartus on inimestel aedades muru niitmata. Neil maal kulub muruniitmisele terve päev, aga ikka hoiavad korras, sest nad on nii töökad. Nad on pensionärid, aega on, tervis ka enam-vähem korras. Linnainimestel võib ka tõsiseid põhjuseid olla, miks muru niitmata, see ei tähenda, et inimesed tööd ei tee!

Ja siis muidugi see minu õpetamine. Seda sööki tehakse nii, tolmulappi kasutatakse naa! Kui on mingit ideed vaja ning tema poeg ja mina erinevad asjad välja pakume, siis on muidugi poja idee alati parem, kuigi ringiga võidakse lõpuks jõuda ikka minu idee rakendamiseni.

Pinged minus aina kasvavad ja ma ei suuda seda asja enam huumoriga võtta. Iga sellise pisikese jamaga lisandub minu vihakarikasse üks tilk ning õhtul, kui lõpuks omaette jääme, siis purskan selle kõik oma kallile välja.

Olen eelnevalt mitu korda öelnud, et ta vanemad on toredad ja ma pean neist lugu, aga ma ei taha nendega koos elada. Mees ütleb vastu, et situatsioon on ajutine, tuleb ära kannatada ja tema ei saa midagi teha. No saaks küll teha! Kui on raha nii pikka maad iga päev sõita, võinuks võtta ka üürikorteri. Aga mis siin enam, me suhe on niikuinii halvemaks läinud, neid tülisid enam olematuks ei tee. Küllap tunnetavad ta vanemadki meie vahel pinget. 

Võib-olla olengi loodud üksi elama. Ma ei talu enda ümber suure seltskonna targutamist. Eks kõik juhtub millekski.»

Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Tänan, et jagasite oma muret. On hea meel lugeda, et oma murest kirjutamine aitas ka pingeid vähendada. Teie mõtted ja tunded ning väljenduslaad on siirad ja loomulikud. Küllap tänu sellele, et te ei püüdnud neid alla suruda, vaid jagasite neid kirjas ning väljendasite oma sees toimuvat elukaaslasele. Nüüd juba proovite olukorda teistmoodi näha või muuta seda, mida saate. Küllap see jääb nii, et emad (vanemad) näevad oma lapsi sageli teistmoodi kui teised, vahel ka sellisena nagu näha tahavad ja kujutlevad. Vahel on kergendav mõelda, et selleks, et teisi mõista, ei pea me ilmtingimata nõustuma ja samamoodi arvama.

Nagu ma aru saan, siis oletegi mehe ema mõistnud ja proovinud seejuures jääda iseendaks, tunnetada oma vajadusi. See, kui olete jõudnud äratundmiseni, et te ei soovi elada teise perega koos ja vajate omaette olemist, siis tuleb seda endale võimaldada. See ei tähenda ju suhete ära rikkumist ei mehe ega tema vanematega. Nagu ise kogesite, siis pigem vastupidi. Kui olite häiritud, siis suhted pingestusid elukaaslasega ja küllap ka tema emaga. Ilmselt on see ka kergendus, et on vaid aja küsimus, et saada olukorrale soovitud lahendus ja nautida omaette olemist. 

Soovin teile rõõmu teineteisest, samuti jätkuvat soovi mõista ja hoida häid suhteid vanematega. Soovivad nad ju ka ikka parimat ja omal viisil.»

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles