Kimbatuses naine: tunnen ennast armukesena, sest mees armastab vaid Jumalat ja kirikus käimist

FOTO: Design Pics / PantherMedia / Scanpix

«Oleme mehega koos elanud pea 10 aastat ja meil on kaks väikest last. Koosoldud aeg on olnud suhteliselt kirju. Abiellusime pärast esimest last, kuid see aeg oli raske – mõlemal tunded segased, kuid minu soovil oli ta sellega nõus. Mõni aeg hiljem käis ta Soomes tööl ja oma väitel oli tal armusuhe. Tagasi tulles oli ta omadega sassis ja otsis abi, selleks osutus kirik,» kirjutab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Andsin talle petmise andeks, aga ei suuda seda unustada. Juba siis hakkas mind häirima tema suurem huvi jumala ja kiriku vastu. Püüdsin sellest üle olla. Sündis teine laps. Lootsin, et kuna nüüd on tal suurem vastutus, ehk hakkab perele rohkem tähelepanu pöörama.

Nüüdseks on seis selline, et kolm korda nädalas käiaks kirikus palvetamas. Töölt tullakse koju, kõht täis ja kirikusse. Pühapäeval veedab pool päeva kirikus. Lisaks kord või paar läheb hommikuti palvustele. Enamus ajast kodus loetakse piiblit või palvetatakse. Mie omavaheline suhtlemine on nullis, kuna enamus teemasid jõuab jumala, kuradi ja usu tasandile.

Olen sellest tüdinud. Palgast läheb 10 protsenti kümnist, kuigi tema palgast ei jätku terve kuu söögirahakski. Muudest lõbustustest ma ei räägigi. Samuti ei pea õigeks, kui 4-aastane laps, kes ei tea, mis või kes või mis jumala olemus on - jäljendades isa kisab «Jumal või Jeesus on hea». Jah, isana on ta lastele super – käib õues, mängib, hoiab neid. Samas mina olen nagu loomulik nähtus: naine olgu kodus, hoidku lapsi, koristagu, tehku süüa.

Nüüd ütleb, et ma võtaks aega endale! Hea meelega tahaksin ma seda teha, kuid kuna olen kodune ja sissetulekut omal pole, olen mehest rahaliselt sõltuv. Heal juhul kaks korda kuus saan teha midagi sellist, mida tahaksin. Südames tahaksin lastega mängutubadesse ja ujuma minna. Teeksin mida iganes! Aga iga selline üritus võtab paari päeva söögi raha, samuti jäävad minu enda tahtmised täitmata.

Olen igat moodi vangis. Iga sõit linna on luksus ja seda saan lubada vaid juhul, kui tõesti on vaja minna ning siis on vaja korraga sada asja ära ajada, kuna tean, et nii pea ma kuhugi ei saa.

Olen õnnelik laste üle, aga mitte oma elu üle. Olen jaganud oma tundeid lähedastega. Öeldakse, et kannata veel natuke, varsti on laps lasteaias, siis saad ka endale mõelda. Palun andke andeks, aga olen pea kolm aastat kannatanud, oodanud ja lootnud, lihtsalt jõud on lõppemas. Kas laste pärast peab koos elama? Andsin mehele kord valida, kas jumal ja kirikus käimised või pere, naine ja lapsed. Vastati: Jumal.

Tunnen ennast sellest alates armukesena. Paljud soovitavad rääkida. Mina räägingi, aga tema mitte ja ma pole kindel, kas ta kuulab või on oma maailmas ja pobiseb palvet. Ja see on täitsa tavaline!

Olen väsinud tegemast mehe eest otsuseid – kõik nelja aasta otsused on tehtud ja teostatud minu poolt. Ma ei kiida ennast, kuid on asju, mida pidi tegema, sest mees ei suutnud kuidagi otsustele jõuda, ja nii ka on täna. Kuid nüüd on jõud otsas. Ainult lapsed on põhiline.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Olete keerulises olukorras: teie meelest ei mõista mees teid ja tema meelest ei saa ilmselt teie temast aru. Vajate rohkem mehe tähelepanu ja aega ning tuge. Paistab, justkui oleks teil kujunenud armukolmnurk, kus teie vaatepunktist täidab Jumal mehe elus teie koha. Olete solvunud. 

Kujunenud probleemolukorras on lihtne oma tunnetesse kinni jääda ning libastuda suhtlemistõkete kasutamisesse: hakata tegema mehele etteheiteid, süüdistama, tänitama, oma rasket saatust kurtma, võitlema tema valikute (kiriku ja Jumala) vastu. Kõigi nende sammudega mitte ei lahendaks, vaid süvendaks probleeme.

Püüdke vaadata olukorda kõrvalt ja mehe vaatepunktist: mida tema oma valikutest saab? Mida tema vajab? Millised on teie vajadused? Vajate mehega koosolemise aega, ühist raha planeerimist, ärakuulamist.

Kui olete oma vajadused sõnastanud, küsige endalt, mida taotlete jutuajamisega. Kui seda, et mees teid mõistaks, siis tuleb valida ka jutuajamiseks sobiv aeg, koht ja viis. Kui lihtsalt ühel hetkel oma rahulolematus välja keeda, ei muuda see midagi paremaks. Parim viis mõistetud olemiseks on väljenduda ennastavavalt, mina-keeles. Võite alustada sellest, mida heaks kiidate: «Mulle tõesti meeldib, et sa mängid lastega ja hoiad neid. Oled mu meelest tõeliselt hea isa. Tahan sulle rääkida ka sellest, mis mind kurvaks teeb. Sellest ajast peale, kui kirikus käid, tunnen puudust sinuga suhtlemisest. Naisena vajan, et meil oleks aega teineteise jaoks. Kui räägin sulle muredest, soovin, et kuulaksid mind ära ja otsiksime koos lahendusi. Tunnen end nii üksiku ja kurvana. See muudab mind armukadedaks su Jumala ja kiriku suhtes ja lähen lausa kurjaks.»

Kuulake ära ka mehe seisukohad. Ärge hakake vaidlema! Kasutage ümbersõnastamist ja peegeldust: korrake oma sõnadega mehelt kuuldut. Siis mõistab mees, et püüate ka temast aru saada. See aitab kaasa sellele, et tema ka teid kuulaks.

Rääkige ühest asjast korraga. Vältige süüdistusi ja mahategemist. Kuulake teineteist ära. Püüdke jõuda kokkulepete sõlmimiseni, kas või lühiaegselt, katseliselt.

Suhete õnnestumine ja koostöö on kunst, mida õpitakse pikka aega ja läbi kogemuste.

Kui oma jõududega ei saa hakkama, otsige abi. Pöörduge perenõustaja poole või võtke kontakti mehe koguduse pastoriga. Kirik ju toetab traditsioonilisi pereväärtusi. Ja Piiblis on öeldud, et mees hoolitsegu oma naise eest nagu Kristus koguduse eest. Kui mees nagunii palvetab, paluge tal palvetada ka teie jaoks oluliste asjade pärast, millest talle rääkisite. Vastandumise asemel leidke kokkupuutepind, kus neid väärtusi, mille eest seisate, toetab ka tema usk.

Ja ikkagi on teil vaja rahuldada ka omi vajadusi, sest muidu ei jaksa te laste eest hoolitseda. Ehk õnnestub leppida kokku, kui sageli saate võtta aega enda jaoks ning kes vaatab sel ajal laste järgi. Olgu see või kord või kaks kuus, ka teie vajate ümberlülitust.»