Suvised lapsepõlvemaitsed kaheksakümnendatest: kas leivasupp ja hakklihakaste on tänagi hitid?

Kairi Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mannavaht rabarberiga.
Mannavaht rabarberiga. Foto: Georg Kõrre / Postimees

Külm hapukoore-sibula-heeringakaste värske keedukartuliga, hapukoore-sibulasalat, leivasupp ning mannavaht värskelt korjatud marjadest – kas puhas nostalgia või road, mis tänaseni au sees?

Ajal, mil poevitriinid toidukraami valikus pigem äärmist tagasihoidlikkust väljendasid ning valida oli heal juhul viie-kuue müügiloleva «produkti» vahel, tuli perenaistel märksa enamat loovust üles näidata, kui seda ehk tänane ajastu nõuab. Vaatamata suhteliselt piiratud võimalustele mäletavad tänased kaheksakümnendate lapsed oma lapsepõlveaega kui ajajärku, mil kodus tehti märksa enam süüa kui praegu ning toidud olid puhta ning koduse maitsega.

«Minu vanematekodus oli külm sibula-heeringakaste ning värskelt keedetud kartul võiga suviti ikka väga suure au sees,» räägib 11-aastase poja ema, finantsvallas töötav Katre (47), kes teeb just niisugust suvist rooga tihtipeale ka täna. Veel oli Katre kodus au sees lehtsalat hapukoorega ning rabarberisalat rohelise sibulaga. «Toona ei teatud ju mingist grillimisest, kui šašlõkk välja arvata, suurt midagi, sestap tehti meil suviti tihti näiteks kotlette,» jätkab ta ajamatka. Veel meenub talle Saaremaal vanaema juures valmistatud kaerakile.

Mannakreem on moes tänaseni

Kaks aastat koos abikaasaga Pakistanis, nüüd aga Rootsis elav Minni (28), kes valmistab iga päev erinevaid, nii oma kodumaalt Eestist kui abikaasa kodumaa köögist pärit roogi, meenutab oma lapsepõlvemaitseid suure heldimusega. Ühte oma lapsepõlvelemmikut, mannakreemi, teeb naine ka nüüd ning sellest on vaimustuses ka tema pakistanlasest abikaasa. «Tõesti, mannavaht on hea ja lihtne magustoit, mis pole minu silmis kaotanud oma sarmi ka täna,» lausub ta ja lisab, et veel hindab ta kõrgelt «vanaaegset», ent kodust keedukartulit hakklihakastmega. «Tõsi, iga päev ma neid just ei valmista – pigem tekib pikem vahe sisse, aga seda suurem on maitseelamus ja nauding, kui olen mõnda neist taas valmistanud,» teab Minni.

Leivasupp.
Leivasupp. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Vahvlid ja vahukoor koos otse põõsalt korjatud sõstardega

11-aastase poja ema, logistikavaldkonnas töötav Kristi (40) meenutab oma lapsepõlvesuvesid kui aega, kuhu mahtus nii päevi täis mängu kui vahukoort ja marju. «Vahvleid küpsetati, sisse pandi vahukoort ning põõsa pealt korjati veel punaseid ja musti sõstraid pealegi,» räägib ta. «Koogel-moogel oli toona ja on ka täna kõva sõna,» lisab ta. Veel tehti Liina lapsepõlvekodus «möksi» punaste sõstarde, suhkru ja piimaga. «Ülihea oli!»

Kolme lapse ema Elin (42) elab küll Võru linnas, ent tema vanematekodu asub linnast veidi eemal. «Meie suvehommikud algasid tihti piima-klimbisupiga, veel oli suure au sees piima-aedviljasupp, mida meie ema tegi ikka ühtevalu,» sõnab ta. «Päeval haarati meil niisama võileiba, õhtuti oli laual enamasti ikka värske kartul ja salat värsketest aiasaadustest,» jätkab ta. «Magustoiduks olid marjad piimaga, veel tehti ühte erilist, kihilist mannaputru kisselliga, mida teen tänaseni. Pannkoogid muidugi olid ka, ja no need on ajatu teema tänaseni,» kinnitab Elin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles