Angela Aavik: kuule noor, su unistus on mõttetu

Edu: edenemine, progress; kordaminek; menu, tunnustus; eesolek, edemus. Nii defineeritakse edu mõistet. Olenevalt ajast on edu tähendanud erinevaid näitajaid. Nõukogude ajast räägivad vanemad põlvkonnad, kuidas võimalusi oli vähe. Tööle mindi sinna, kuhu suunati ning kahekümnendates oli kirjutamata reegliks pere luua, muidu said külge sildi: vanatüdruk/vanapoiss.

Nüüd, mil võimalusi on meeletult, on tekkinud justkui paaniline hirm kõiki võimalusi kasutamata jätta. Käid kord aastas reisil? Aga nii palju võimalusi on ju! Miks sa aastaks Austraaliasse ei lenda või oma ettevõtet ei loo? Kas sa tahadki jääda kellestki sõltuma?

Ma ei tea kuidas teistega, aga minu arvates pole sõltumine üldse mitte halb asi. Suhe on sõltumine. Olgu selleks töö-, sõprus- või paarisuhe. Suhetes antakse ja saadakse. Ilmselt teab igaüks kedagi, kes kirub palgatööd. Ehk on ta isegi katsetanud ettevõtlust, aga ebaõnnestunud. Tõsi, enamus edukate ettevõtete juhid on ikka üheksa korda ebaõnnestunud, kümnendal korral rikkaks saades. Aga kas võib olla, et igaüks ei peagi olema ettevõtja, olles seejuures siiski edukas?

Olgu see öeldud mulle või kellelegi teisele mõne arutelu sees, ikka ja jälle tundub, et unistusest kodule ja perele on saamas ambitsioonitu noore näitaja.

Viibisin hiljuti ühes seltskonnas, kus arutati tulevikku ja eesmärke. Ikka ja jälle käisid läbi suured rahasummad, aastad välismaal ja verine võitlus karjääriredelil. Ma väga austan tänapäeva noorte teadlikkust, ambitsiooni ja jõudu, mida nad maailmas pürgimiseks kasutavad. Aga kõik see pani mind mõtlema – kas üldse tohib oma eluga rahul olla või näitab see, et sinus on liiga vähe ambitsiooni? Et sa ei näe suuremat pilti ja rahuldud liiga vähesega. Siinkohal on paslik see anekdoot, kuidas eestlane muretseb selle pärast, mida naabri aiast leitud elevant temast mõtleb. Usun, et oma töös saab edukas olla ka siis, kui sul on ülemus ja sinu postkasti jõuab kuu lõpus palgaleht.

Pere kui sõimusõna

«Issand, seda pereelu jõuad terve elu elada!» Kui ma vaid saaksin euro iga korra eest, mil seda kuulnud olen. Olgu see öeldud mulle või kellelegi teisele mõne arutelu sees, ikka ja jälle tundub, et unistusest kodule ja perele on saamas ambitsioonitu noore näitaja. Aga ehk näitab ambitsiooni just see, et see noor usub, et suudab koduse elu kõrvalt teha tööd, mida armastab või käia perega reisimas?

Edu on nõnda subjektiivne kontseptsioon ning igal inimesel on sellele sõnale hoopis erisugune tähendus. Mis tundub ühe jaoks edu, kõlab teisele kui õudus. Ja vastupidi. Tean noori, kellele ei meeldigi reisida, kes ei taha kunagi lapsi saada, kes on rahul oma keskmisest madalama palgaga või kes ei tahagi magistrikraadi. Uskuge või ei, neist tulevad edukad vanemad, teadlased, spetsialistid ja ühiskonna liikmed. Usun, et tähtsaim on elus olla õnnelik. Olgem koos edukad, igaüks isemoodi.