Hirm üksiolemise ees paneb leppima ka alandava suhtega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Eks ole paljud pead murdnud, miks mõni sõber või ka võõras püsib suhtes inimesega, kes teda järjepidevalt alandab – petab ja valetab. Püüdsime küsimuses selgust tuua psühholoog-pereterapeut Siiri Tõniste abiga.

Nädala alguses kirjutas Naine24.ee kodumaises seriaalis «Saladused» näidatud tõsielulisest episoodist, mille keskmes oli naine, kelle lapse isa oma «sõbrannasid» perele eelistas. Naine leppis olukorraga rahumeeli ja uskus pimesi partneri ettekäändeid. Seda seni, kuni mehe kõrvalehüpete kohta tulid päevavalgele tõendid, millest enam mööda vaadata ei saanud.

Miks siis laseb mõni naine või ka mees end halvasti kohelda ja protestita kannatab?

Kõik algab sellest, et laias laastus kannustab inimesi vajadus olla koos teistega ja teisalt olla iseendaga, ütles Tõniste. Need vajadused on loomupäraselt kõigil. Sealjuures pole üks halvem kui teine. Kus asutakse kahe vajaduse vahelisel skaalal, on aga individuaalne. Viimane sõltub juba inimese tüübist ja lapsepõlvesuhetest.

Vajadused teevad suhted

Psühholoog selgitas, et kui kokku saab paar, kus mõlemad pooled hindavad koosolemist ja on valmis enda vajadustes järeleandmisi tegema, et kahekesi mõnusalt läbi elu liuelda, siis ei ole probleemi. Nagu ka siis, kui vastupidiselt tekib liit, kus partnerid eelistavad iseolemist ja lähtuvad enamjaolt enda vajadustest.

Pigem võivad mustad pilved hakata varjutama vastandlike inimeste suhet, kus üks on valmis enda vajadustest loobuma, aga teine seda ei hinda või samaga ei vasta. Tõniste hinnangul oli tõenäoliselt ka eelpool toodud näites küsimus erinevates prioriteetides – naine vajas koosolemist ja mees pigem iseolemist ning mõlemad käitusid isikliku mustri järgi.

Sealjuures ei ole taolised paarid haruldased, rääkis psühholoog. Kuigi inimesed ja nende piirid on erinevad. «Mõnel piisab väikesest märgikesest, et öelda: «Ei! Ma ei kannata rohkem, ma lähen minema, see suhe mulle ei sobi,» ja teine võib elu aeg taluda väga ränka alandamist.»

Tõniste sõnul tulevadki siin mängu suhted varajasest noorusest. Kui neis end ebaturvaliselt tunti ja inimene pole harjunudki, et teda kunagi kuulatakse, tema vajadusi arvestatakse või küsitakse, mida tema tahab või mõtleb, siis võibki olla, et teist laadi kogemus jääb võõraks.

Nii näib kindlam alandaval olukorral jätkuda lasta kui suhe lõpetada, sest viimane tähendaks tundmatusse liikumist. «Alati on uus ebaturvalisem kui see, mis parasjagu käsil on – ükskõik kui õudne see ka ei ole. Muutuseid ju inimesed sageli pelgavad,» tähendas terapeut.

Hirmudest sünnivad valed

Võib öelda, et ka truudusetu mees meie loos vältis muutusi, lükates valedega ümber oma naise kahtlused – petmise (loe: oma vajaduste) tunnistamine võinuks ju päädida lahkuminekuga. «Enamik kõrvalsuhte loojaid ei taha tegelikult oma käesolevast suhtest nii lihtsalt lahkuda,» teab Tõniste.

Kui kõik oleks lihtne ja selge, siis ei peetaks armukesi, vaid lõpetataks ühe suhtega ja mindaks edasi teisega. Psühholoog juhtis tähelepanu sellele, et kõrvalsuhe on varjatud suhe – see viitab, et inimene ei tea, mida ta tegelikult tahab.

Kuid ka petetud petavad – iseennast. Tõniste arvas, et küllap need partnerid, kellele truudust murtakse, seda ka tajuvad, ent ignoreerivad sisetunnet või lepivad olukorraga. Sest öeldes välja enda mõtted, on alati oht, et me ei meeldi enam kaaslasele sellisena nagu oleme, koos oma vajadustega, ning meid jäetakse maha.

«Nii võivad naised ja miks ka mitte mehed suhtes elada pikki aastaid, et oma vajadused ei jõuagi pinnale või need surutakse pidevalt alla just selle nimel, et olla koos, sest üksiolemine tundub hirmutav,» nentis ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles