T, 9.03.2021
Nike

Lugu sellest, kuidas eesti naise sõprus araablannaga läks vett vedama

FOTO: Caro / Hechtenberg / Scanpix

Mu sõprus Assmaga areneb üsna intensiivselt – vahepeal näen teda peaaegu iga päev. Ta nimetab mind oma õeks ning hüppab iga kord meie majast möödudes spontaanselt sisse, et küsida, kuidas mul läheb, ja juua tassike teed.

Nende kultuuris on kombeks, et kord omaks võetuna oled nagu perekonna liige. Ilmselt on meid lähendanud see, et oleme samuti Saksamaal võõrad ning näidanud üles siirast huvi nende päritolumaa ja kultuuri vastu. Nad on väga külalislahked inimesed ning käime sageli nende pool. Kord juhtus olema mingi islamiusuliste püha, mil vaatasime koos televiisorist Mekas toimuvaid usupidustusi. Kui selgus, et ka meie peres sealiha ei sööda (oleme suures osas taimetoitlased, kala ja muna siiski sööme) ning Jumalat siiski usume (see tähendab pole päris ateistidmaterialistid), langesid viimasedki barjäärid ja olime omaks tunnistatud. See ei tähenda, et ma isiklikult kellegi teise maailmavaate ja seisukohtadega nõustuma pean, aga mind ei häiri ka, kui see on minu omast erinev. Kuniks ei tikuta väevõimuga mu enda vaadete ja veendumuste kallale, olen pigem uurija, kes püüab nii endale kui ka teistele tõestada, et inimlik kontakt ja sõprus eri kultuuride ja maailmavaadete vahel on võimalik.

Vahel aitan Assmat, kui tal on abi vaja. Ta küsib sageli, kas saan peale kooli natuke kahel vanemal lapsel silma peal hoida, sest tal on vaja kusagil ise ära käia ega saa kõiki kolme last kaasa võtta. Ükskord, päris hilja õhtul, kui juba hakkan Hannat ja Rolandit magama sättima, heliseb äkitselt uksekell. Ukse taga seisab väga erutunud Assma koos kahe vanema lapsega, kaenlas padjad ja koolikotid. Ehmatan päris ära. «Palun, kas Hibah ja Khamza saaksid täna teie juures ööbida? Peame Khalediga kiiresti haiglasse minema. Ta kõrv valutab ja ta nutab kogu aeg, ei saa magada…» anub Assma mind pisarsilmi. Khaled on nende noorim, kolmeaastane poeg. Loomulikult tuleb sõpru hädas aidata!

See ei ole aga lihtne ülesanne. Lapsed on mõlemad hüperaktiivsed, eriti vanem poiss. Ta ei suuda minutitki paigal püsida, kogu aeg peab kusagile ronima või ringi rahmeldama. Veel on tal kombeks lihtsalt asju kätte võtta ja neid vastu põrandat taguma hakata. Või leiab mõne terariista, et sellega (enda arust nalja tehes) teiste laste nina all vehkida. Meie kodus näen sellist asja esimest korda. Ma ei ole kääre ja nuge ära peitnud, sest tean, et meie lapsed ei teeks iial selliseid asju. Peidan terariistad ning osa Hanna ja Rolandi mänguasju kõrgemale. Teen põrandale madratsile asemed ja hakkan lapsi magama panema. Sven on parajasti komandeeringus ja tuleb alles nädalavahetuseks koju tagasi. Seega pean nendega üksi hakkama saama, pole valikut. Tüdrukuga on asi natuke parem, ta vähemalt kuulab (kuuleb), kui midagi öeldakse. Kuid tal on kõht haige ja lahti ning enne voodisse minemist tuleb mul anda neile ravimeid. Mõlemal lapsel on kaasas terve kotitäis medikamentide potsikuid ja purgikesi. Hibah näitab asjatundlikult, kellele mida ja kui palju anda tuleb – hüperaktiivsuse, nahaekseemi, igemepõletiku ja jumal teab veel mille vastu.

Vaesed lapsed. Õnn, et meie peres selliseid probleeme pole. Samas pole see ime, kui nad sellist jama söövad. Assma on mõlemale lapsele kaasa pannud suure kotitäie vahukomme, kartulikrõpsud ja maasikamaitselise piima-kõrrejoogi (mis pole isegi piim, vaid piimapulbrist ning lõhna- ja maitseainetest tehtud vedelik). Loen koostisosi ja mõtlen õudusega – kõik on keemia. See pole toit, vaid mürk. Meie kodus selliseid asju ei leidu ning Hannal ja Rolandil ma neid süüa ei luba. Pean tervislikku toitumist väga oluliseks ja poes sisseoste tehes püüan ka lastele õpetada pakutavat kriitiliselt hindama ja hoiduma sellest, mis kehale (ja tervisele) hea pole. Ilusate värviliste pakendite taga ei pruugi sisu sugugi sama hea olla... Öö möödub õnneks suhteliselt rahulikult ja saadan hommikul kõik kolm last kooli. Kuulen õpetajate ja teiste lastevanemate käest, et Khamzal on ka koolis suuri probleeme. Ta on väga püsimatu ja edasijõudmisega on raskusi. Kooli juhtkond soovib teda parema meelega saata mõnda erikooli, kus õpivad erivajadustega lapsed, kuid Assma on sellele seni väga vastu olnud. Ta ütleb, et poiss on ainult natuke temperamentne, kuid see läheb kasvades üle... Ma ei tea, kas ta mõtleb seda tõsiselt või lihtsalt soovib niimoodi uskuda.

Järgmisel kohtumisel püüan Assmale diplomaatiliselt rääkida tervislikest eluviisidest ja meie pere toiduvalikutest. Näiteks toon, miks ma oma lastele igasuguseid maiustusi ei osta ja eelistan teha sisseostud ökopoest. Sellest pole kuigi palju kasu. Assma hakkab kurtma, et lapsed lihtsalt vajavad magusat ja temal pole südant neile midagi keelata. Ökotoit on palju kallim, ta ei jõua iial kõike sealt osta. Tahaksin talle öelda, et jätku lihtsalt ebavajalik kraam välja ja selle asemel saab juba päris palju asju ökopoest. Lastel on parem tervis ja ära jäävad ka kulutused ravimitele. Igaks juhuks jätan viimase lisamata. Saan aru, et mõned inimesed pole valmis vastutama ega tunnistama seoseid tervise, eluviisi ja toiduvalikute vahel. Assma lausa ägestub ja ütleb, et teeb enamiku toite ise ja poes müüdav on ju kontrollitud. Selliseid asju, mis kahjulikud on, ei tohiks ju müüagi! Assma käib väga tihti lastega arstide juures. Ta usub arste, kes ütlevad, et tema lastel ongi kaasasündinud nõrgem tervis ning selle vastu aitab vaid meditsiin. Selle peale vajub mu suu kinni ja ma ei oskagi enam midagi kosta.

...Tasapisi meie suhted jahenevad, sest ma ei jaksa kogu aeg ja nii palju suhelda. Märkan, et olen hakanud Assmat vältima ning otsin põhjendusi temaga (ja ta lastega) mitte kokku saada. Ka telefoni lülitan päeva ajal välja või «kaotan» meelega ära. Näiteks helistab ta mulle ja on paanikas, miks ma telefoni vastu ei võta, tal on vaja väga minuga rääkida. Panen end parajasti riidesse, et Rolandile lasteaeda vastu minna. Selgub probleem – kodus said Pampersid otsa ja tal ei ole Khaledile enam midagi alla panna. See «väike tibu» on kasvult Rolandist suurem. Ta küsib, kas saaksin majaperemehelt korraks autot laenata, et temaga Vaihingeni poodi sõita, või saan ise korraks linnas ära käia. Ta mees tuleb alles hilja õhtul ja poodi minna ei jõua. Olen sellise jutu peale täiesti pahviks löödud, kuid püüan väliselt rahulikuks jääda. Vastan viisakalt, et minu arvates ei vajagi nii suur laps enam Pamperseid. Ja teiseks pole mul eriti aega, sest plaanisin täna midagi muud teha. Ta on solvunud ja kõne katkeb...

See oli katkend kirjastuse Petrone Print raamatust «Minu Saksamaa».