Kes meist ei oleks kogenud tunnet, et oled kui piiri peal – ületöötanud, väsinud, silmad valutavad, võibolla ka pea – kõike on olnud liiga palju ja tulemas on veel! Ühelt poolt kohustused, teiselt poolt vajadus, alati sunnib miski takka. Ma võin küll rääkida, et valikud tuleb teha ise ja valida ainult meeldivad asjad, kuid alati ei saa ma isegi oma sõnade järgi käia.
Inimeses on nagu mingi vastutuse mootor sees, vähemalt minul on, mis käivitab mind kohe, kui tuleb ette töö või asjaajamine, millest tean, et saan hakkama ja olen tugev selles või teises, tean, et keegi saab abi, kellelegi läheb korda, saan oma oskusi jagada. Aga nüüd – ma tahan öelda, et siin ongi see konks. Võib juhtuda, et taolisi asju, mis mootori käivitavad, võib kuhjuda liiga palju. Ja siis ongi vaja teha restart. Nii ajule, peale, mõtetele, kogu iseendale.
Sügis on eriti selline aeg, kus suvisest pikast restardiajast on juba paar nädalat möödas, tööelu kogub tuure, lapsed on koolis ja lasteaias, toimuvad üritused, iga päev midagi, kiirus aina kasvab… et siis jõulude paiku järgi andma hakata. Üks tsükkel aastast saab läbi. Paljud reisivad siis kuhugi soojale maale, et täielikult eemale saada. Aga praegu on see aktiivne periood just alanud. Ja sageli on restarti vaja kohe.
Mida siis ikkagi teha?
Esiteks. Vaata korraks enda ümber. Kas olen vähegi jõudnud märgata, mis värvi on puud akna taga või aias? Mis toimub looduses? Tähele panna, et toimub kahanemine, kokkutõmbumine.
Sedasama tuleks teha ka oma tegemistes sügisel, mitte vastupidi. Paraku on meil teisiti.
Aitab palju, kui korraks keskenduda sellele, mis tempo elamiseks valida, kas pigem tormamine või saab ka aeglasema käiguga? Äkki saab? Mõni asi ära jätta? Mõnikord «ei» ütelda, teha ainult vältimatud asjad ära – püüda seda vähemalt ühe päeva jooksul. Ei saa olla nii, et kogu tegevus on vältimatu!
Sügis annab võimaluse tuppa tõmbuda, õhtud on juba pikad. See määrab ka nende kvaliteedi. Vali rahu, vali raamat, jäta vahele mõni klubiüritus. Kui saad, naudi kaminat või lõket. Vaata tuld, see puhastab meeli.
Teiseks. Keset kõige pingelisemat tööd leia hetk, et tõmbuda kõrvale, istuda korraks maha või hoopis tõusta püsti ja kõndida eemale, tõsta silmad ja jätta katki kõik, mis käsil. See on nii-öelda väike restart. Keset päeva. Või sündmust. Või ükskõik kus viibides. See võib kesta mõne minuti, või isegi veelgi vähem, aga see aitab.
Kolmandaks. Pole asjata koolivaheaeg seatud oktoobri keskele või lõppu. See on restart lastele, et nad tuulutaksid oma pead. Sama tuleks püüda teha kõigil. Igasuguse pingelise tegevuse katkestamine on ülioluline. See laseb rahuneda, jõud taastub, pea selgineb. Tagasi rutiini pöördumine on uus algus. Tass on tühjemaks saanud, saab uuesti täitma hakata. Kool on kindlasti üks koht, kus restardid on ülivajalikud. Kasvõi näiteks vahetunnid, kehalise tunnid, loodusõpetuse tunnid väljas – kõik see tasakaalustab ja laseb tekkinud pingetel maanduda.
Neljandaks. Õpeta endale selgeks igapäevase restardi tegemine. Olen kirjutanud meditatsioonist, endasse vaatamisest, enda avastamisest. See kõik on ju üks ja sama. Igapäevane tegelemine endaga aitab sul mitte katki minna ka pingelistes olukordades ja suurema töökoormuse juures. Kui leiad võimaluse alustada joogagrupis, on see suurepärane.
Kuid veelgi lihtsam on omaenda kujutlusvõime ülesleidmine, selle kasutamine.
Harjutus. Kujutle end kasvõi korraks kusagile, kus sul on olnud hea ja mõnus, kus on olnud kõige parem, kohta mida mäletad kui imelist. Kujutle, et oled jälle seal, näe seda kohta, tunneta värve, helisid....näe, mis sul seljas on, mis teeb sind õnnelikuks....
Sinu alateadvuses on olemas kõik, nii hea kui halb, aga vaat seda head, kõige paremat, mis sinuga alati on, saad ka alati kasutada, see on sinu isiklik omand, mida käsutad ainult ise. Õpi kujutluse jõudu tundma ja sul on üks suurepärane vahend restardiks.
Viiendaks. Reisimine. Reisiks võid nimetada ka pikemat sõitu auto või bussiga kasvõi oma kodumaal, oma linnas, kui oskad olla vaba reisija ja unustada muremõtted või töömured, lihtsalt reisida. Kui tore on vaadata oma linna turisti silmadega, kui äge on avastada uusi vaateid, vaatenurki. Reis on igati vabastav, mitte kunagi tüütu. See on parim viis restardi tegemiseks. Mida pikem ja kaugem reis, seda puhastavam. Kõvaketas saab uueks ja täitub uute muljete, piltide, mälestustega, mida hiljem taas kasutada, kui tekib tahtmine meenutada. Minu jaoks on reisimine vältimatu osa minu elust.
Nii et tõuse ja mine. Nädalavahetusel loodusesse, pühapäeval… kuhu iganes või mitte kuhugi. Naudi sügist ja vaata taevast. Sinu oma isiklik kõvaketas vajab restarti. Minu oma küll.
Ilusat septembrit meile kõigile!