SÕBRANNAGA NEW YORGIS: naiste raske argipäev ehk meesteotsingud vetsus

Esimene nädal on möödunud tõesti linnutiivul. Esimesed päevad nägime kurja vaeva lennuväsimusega, kuid kuskil käimata ka ei raatsinud jätta. Ja just need käigud on toonud nii imetlust kui imestust.

Tasuta elu maailma kalleimas linnas

Tänu sotsiaalmeediale on turundus lihtsam kui iialgi varem ning nii suure konkurentsiga kohas nagu New York, kasutatakse seda agaralt ära. Nõndanimetatud promootorid jälgivad piltide ja asukohtade järgi siinseid naisi (ka turiste) ning üsna pea on sõbrakutse või kiri postkastis: «Tasuta piiramatud kokteilid täna siin, homme seal. Tasuta neljakäiguline õhtusöök homme siin, laupäeval seal. Mehed ka oodatud, neile sissepääs 50 dollarit.» Suhtume eestlasliku skeptilisusega sellesse turundussõnumisse ning uurime siinsetelt eestlastelt, kus konks on.

Kui meile on mitu inimest kinnitanud, et konksu polegi, kasutage kõik võimalused siin ära, valime ohutuima variandi - õhtusöögi. Mina pükskostüümis ja Liisbet samuti pikkade pükste ja pika jakiga, astume pisut pelglikult restorani Manhattani Midtownis. Veel enne kui jala üle lävepaku saame, märkame kümmetkond miniseelikus või/ja nabani dekolteega vaevu 18-aastast tütarlast. Liisbetiga naljatame: «See promootor ei lase meid ilmselt sissegi. Kas siin oli mingi dresscode, et peab paljalt tulema?» Ei, riietuse kohta ettekirjutust polnud, aga sisse me saame. Satume ühte lauda nelja (õnneks samuti päriselt riides) naisega. Kaks neist on kohalikud ning elavad Brooklynis, kasutame võimalust uurida siinse argielu kohta.

Mehi saab ainult vetsupotil kohtinguäppi näppides

Kahekümnendates Samantha on väga värvika jutuga ning vaatamata nukrale jututeemale saame kõvasti naerda. «Issand, siinsed mehed on kohutavad! Siin pole häid mehi! Kui leiadki imekombel mõne toreda mehe, siis on see läbi enne kui arugi saad. Või on tal mingi eriti jube kiiks,» räägib ta õhku ahmides. «Ma õpin, käin tööl, arendan enda äri ning tegelen hobina fotograafiaga - millal või kus ma meest peaks kohtama? Ainuke võimalus siin kohtuda on kohtinguäpid ning see on ka nii, et lähed vetsu, siis potil istudes swipe'id kiirelt seal mehi.»

Ja siis sa proovid olla emalik ja hoolitseda mehe eest, et ta sind märkaks. Küürid põrandaid ja vaatad talle otsa pilgul «Ma olen siin, armasta mind!»

Noor naine tõdeb, et isegi siis, kui tõesti leiad endale sealt kellegi, kellega on tore jutustada ja aega veeta, leiab see kiirelt oma lõpu. «Siin on nii palju kauneid naisi! Kõik käivad samal ajal väljas mitmete inimestega ning alati on kuskil keegi ilusam. Ja siis sa proovid olla emalik ja hoolitseda mehe eest, et ta sind märkaks. Küürid põrandaid ja vaatad talle otsa pilgul «Ma olen siin, armasta mind!» Tema juttu on kuulata korraga kurb ja ülimalt naljakas. Eeskätt seetõttu, et ta on ise väga vaba suhtumisega ning žestikuleerib oma jutule väga ilmekalt kaasa.

On selge, et siin linnas elades tegelevad kõik kas renditasu teenimise või karjääri edendamisega. Mõnevõrra kahju on seda juttu kuulates, et kiire linn oma pealiskaudsusega meie mõistes normaalsed suhted pea võimatuks on teinud. Pidev edujanu seab prioriteedid teisiti ning sügavamate inimsuhete asemel otsitakse kiiret meelelahutust.