T, 1.12.2020

Jesper Parve: valutunne seguneb mõnuga...

Jesper Parve

FOTO: Erakogu

Kõigepealt istume maha ja räägin kunstnikule oma loo. Et usun loodusesse ja selle seadustesse. Et elu pidevalt muutub ja ka meie peame pidevalt muutuma ning igasugune paigalseis on hävitav. Et ilma halbade aegadeta ei ole häid aegu ning kõigis meis on peidus nii hea kui ka halb…

Minu Bali

FOTO: Petrone Print

Mau kuulab ja hakkab midagi pobisedes näpuga õhku joonistama. Mõne hetke pärast ta noogutab ja ütleb, et ta peas on pilt valmis, kuid nüüd on vaja see paberile kanda. Ta palub selleks nädalakese. Mul ei ole selle vastu midagi. Ka Mari soovib endale teha midagi, kuid ta ei ole selles veel täielikult veendunud. Mau suhtub oma töösse väga spirituaalselt, kuid ausalt. Ta ütleb, et kuna Mari ei ole endas täiesti kindel, ei jõua see pilt ka Mauni ja ta ei oska talle midagi joonistada. Inimene peab kindlalt tahtma endale spirituaalset tätoveeringut, alles siis hakkavad õiged energiad liikuma ja pilt jõuab kunstnikuni. Jätame hüvasti selle põneva perekonnaga ja jään ootama kõnet, mis annaks märku, et Mau on oma nägemuse paberile kandnud.

Paar nädalat hiljem saan Mau naiselt Marialt kõne, et Mau on nüüd valmis. Saabun Mau juurde juba järgmisel hommikul. Istume maha ja joome kookosvett, samal ajal joonistab ta mulle vaba käega kujundeid ja jooni käele. Mingi aja pärast hakkavad käel eristuma Bali templite väravad ning ringid, mis täiustavad üksteist. Ma juba tunnetan, et ta joonistab täpselt seda, mida ma oma peas ette kujutasin, ja usaldan end täielikult tema kätesse. Kui ta on mu kätele kujundite kandmise lõpetanud, vaatab ta mulle otsa. Ma noogutan. Pilt on selge.

Nüüd on hetk aega puhata, enne kui läheb päris tööks. Mau tõuseb korraks püsti ja jalutab köögi poole, kuid järsku jääb kivistunult seisma. «Madu!» hüüatab ta. Suur must peaaegu kahemeetrine madu libises äsja üle köögipõranda maja kõrval asuva põõsa alla. Mau on endast väljas, kuid Maria vaid naerab. Samal ajal astub väravast sisse kohalik tädike, kes tuleb maja altarile viirukeid ja andameid panema. Kuuldes maost, lubab ta oma isa kutsuda, et mao liiki kontrollida.

Maria vaatab mulle naeratades otsa ja ütleb: «Näed, kohalikud jumalad kaitsevad sind, saatsid oma käsilase kontrollima, et kõik ikka korras oleks. Nüüd olen kindel, et sinuga läheb kõik hästi.» Madu üles ei leitagi, ju ta ennast kuskile maja alla ära peitis.

Mau kogub ennast natuke aega ja siirdub maja ülemisele korrusele. Mõne aja pärast hakkab sealt kostma šamaanimuusikat ja on tunda salveilõhna. See lõhn viib mu meeled kuhugi rahulikku paika. Peagi aga kostab gongide helin, mis on märguandeks, et võin minna oma spirituaalset tätoveeringut vastu võtma.

Viskan ennast lauale pikali, Mau vaatab mulle julgustavalt otsa ja masin hakkab surisema. Nüüd ma saan aru, miks tema tätoveeringud on spirituaalsed. Toas mängib muusika, mis on segu trummidest ja flöödist ja viib mind esimeseks tunniks täielikku transsi. Ma saan nägemusi, tundeid, käin oma mõtetes kusagil kaugel ja tulen sealt tagasi. Olen siin toas, kuid samas olen igal pool mujal. Valutunne seguneb mõnuga, mis muudab kogu olemise unenäoliseks kogemuseks. Ma olen ärkvel, kuid samas ka unes. Kogu ruum liigub ja muusika vibreerib. See on hingeline kogemus.

Peagi vahetub muusika ja nüüd kuulame imelikku loitsimist. Teen silmad lahti ja vaatan aknast välja rohelusse. Lehed sahisevad, on tunda viirukite lõhna, kuskil naabruses algab järjekordne tseremoonia – see hetk on nii õige ja hea. Just nii peakski inimesed omale tätoveeringuid tegema. Me lõpetame paari tunni pärast. Olen küll üleni higine, kuid see, mis mu käele on joonistatud, on just see pilt, mis oli mu peas. Mau on tõeline kunstnik. Ma lahkun, et homme tagasi tulla.

Kuna esimene päev möödus mõnusalt ja rahulikult, ei osanud ma ka teisest päevast midagi hullu oodata. Kuid täna on kõik teisiti. Sellest saan aru kohe, kui Mau esimese kriipsu tõmbab. Ta joonistab mu käe hellale siseküljele ja see on valus. Mõtted jooksevad ringi ja keskenduda on raske. Keha saab lausa šoki. Samal ajal kui terav nõel jäädvustab mu käele polüneeslaste salajasi märke, kõigun mina kuskil maailma äärel. Maria üritab minuga rääkida, kuid mul ei tule sõnad suust. Lihtsalt kannatan, kuni Mau otsustab töö katkestada.

Maria vahetab kiirelt muusikat, nad mõlemad asetavad oma käed mu peale ja sosistavad loitse mu kõrvadesse. Maria hakkab salvei ja õlidega mu ümber õhku puhastama ning asetab midagi magusat mu hammaste vahele. Mu pea kohale tõstetakse rippuvad kristallid, mis aitavad mul keskenduda, ja Maria hakkab muusika saatel vaikselt loitsima. Seekord kogu kooslus toimib – kristallid, muusika ja salvei ja need imelikud magusad kommid. Ma panen silmad kinni, suudan rahuneda ja me saame oma joonistuse peaaegu lõpuni tehtud, kui mu keha hakkab vaikselt jälle järele andma. Ja siis keeratakse mu kätt  veel viimast korda ja tehakse viimane poolring käe kõige valusamasse kohta. Kõik, ma ei suuda enam. Keha ja meel annavad järele ning ma hakkan nutma.

Ja samal ajal kostab Mau suust: «Valmis!» Gongihelin lõpetab mu piina. Mau ja Maria hoiavad oma käsi mu peal veel niikaua, kuni mu keha ja meel nutavad. Ma lasen kõik emotsioonid endast välja. Nii pidigi see lõppema. Mau räägib pärast, et kui selline asi juhtub, on kõik läinud õigesti ja tätoveering on valmis ning ka mina olen selleks valmis. Me oleme saanud üheks.

Tegemist oli katkendiga Jesper Parve raamatust «Minu Bali» (kirjastus Petrone Print).