Mööda Peipsi järve kallast suunduv tee järgib vana vene traditsiooni: külast viib läbi vaid üks tänav, mistõttu läheb üks asundus sujuvalt üle teiseks. Siit leiab neid väheseid külasid maailmas, kus elavad tänaseni vanausulised. Ning uskuge või ei, ka neil on päris oma rahvusköök.
Peipsi vanausulised on nende sügavalt usklike venelaste järeltulijad, kes tulid siia 17. ja 18. sajandil Peipsi teiselt kaldalt. Tulid, et leida pelgupaika jälitamise eest, mis sai neile osaks vastuseisu tõttu vene õigeusu kiriku reformidele.
Kes on siis õigupoolest Peipsi vanausulised?
Sellele küsimusele vastavad nad ise nii: «Мы остальцы Русской Древлеправославной веры», mis tähendaks eesti keeles: «Meie, vene vana õigeusu järgijate järeltulijad.»
Entsüklopeediad kirjeldavad «vana õigeusku» kui Vene õigeusutraditsiooni usuvoole, mis olid aastail 1650-1660 vastu patriarh Nikoni ja tsaar Aleksei Mihhailovitši algatatud kirikureformile, mille eesmärk oli Vene kiriku usuliste toimingute ühtlustamine Kreeka emakiriku, eelkõige aga Konstantinoopoli kiriku omadega.
Selle eesmärgi saavutamiseks tuli kaotada erinevused kombetalitustes ja kõrvaldada lahknevused vaimulikes raamatutes, võttes aluseks Kreeka kiriku traditsiooni.
Vanausuliste suhtumine oli üks: sellest maailmast tuleb põgeneda. Kas usukannatajatena, märtritena tuleriidal, põgenikena metsas või Venemaalt väljapool – peaasi on päästa oma hing ja kaitsta tõelist usku vägivaldsete muutuste eest. Tõenäoliselt ilmusid esimesed vanausulised Liivimaale 17. sajandi lõpus. 18. sajandi alguses rajasid nad Räpina kloostri.
Tänapäeval võib vanausulisi käsitada kui iidsete tarkuste hoidjaid. Kusjuures see väljendub ka kõige tavalisemas igapäevaelus. Milles on vanausuliste pikaealisuse saladus?
«Kindlameelses vaimus (taga aetud, kuid murdumatud), näoga usu poole pööratud elus, austuses aja vastu, töökuses? Aga vahest peitub saladus õiges toitumises?» arutleb retooriliselt Viktoria Ladõnskaja.
Eesti vanausuliste köök on äärmiselt lihtne ja seejuures maitsev. «Lihtne, kodune maatoit viib meid tagasi juurte juurde, ja sellel on meie jaoks tallel hoitud pärandi maitse,» lausus Ladõnskaja.
Sügisene sibulapirukas
Sibulapirukas on Peipsi kandis üks levinumaid pirukaid. See valmib lihtsalt ja kiirelt ning seda süüakse saia asemel, näiteks supi juurde. Varasügisel, kui sibulat on ülikülluses, on selline pirukas lausa kohustuslik.
Valmistamiseks läheb vaja:
* 0,5 l piima
* 50 g pärmi
* 1 tl soola
* 150 g taimeõli
* 1 kg jahu
* 1 sl suhkrut (võib panna ka 2 sl)
Täidiseks:
* 1 kg mugulsibulat
* jahvatatud musta pipart
* koorevõid
Tasub teha nõnda:
Lahustage pärm soojas piimas. Jätke 15 minutiks seisma. Seejärel lisage õli, suhkur, sool, jahu. Segage ühtlaseks tainaks ja laske 40-60 minutit kerkida. Samal ajal valmistage täidis.
Selleks koorige sibulad, lõigake väikesteks tükkideks ja praadige kergelt võis (nii, et sibul muutuks klaasjaks, kuid mitte krõbedaks). Maitsestage pipraga.
Kui tainas on kerkinud, sõtkuge see korra läbi. Siis rullige tainas 1,5-2cm paksuselt lahti. Tõstke poolele tainale täidis, katke teise poolega ja «näpistage» taignaservad kinni. Pange eelsoojendatud ahju ning küpsetage 200 kraadi juures 20-30 minutit.
Vees praetud kala
Vees praetud kala on roog, mida võib nimetada «kalaks vanausuliste moodi», sest see on Peipsi ääres kõige levinum kalavalmistamise viis ja ilmselt üldse kõige populaarsem toit. Seda retsepti teatakse igas kodus.
Valmistamiseks läheb vaja:
* kala (kõige paremini sobib koha, latikas või ahven, kuid tegelikult võib kasutada kõiki Peipsi järves leiduvaid kalu)
* mugulsibulat vastavalt maitsele
* taimeõli
* nisujahu (ei ole kohustuslik)
* maitserohelist
* soola
* paar tera musta pipart
* loorberilehte
Valmistamine:
Kõigepealt rookige ja puhastage kala. Riputage peale soola. Seejärel koorige sibul, lõigake suurteks tükkideks ning praadige õlis, kuni see muutub kuldpruuniks ja krõbedaks.
Kastke kala soovi korral jahusse. Asetage kala pannile sibula juurde. Praadige mõni minut. Nüüd valage kalale vesi peale. Vesi peab kala peaaegu tervenisti katma.
Lisage pannile paar tera musta pipart, loorberit ja maitserohelist. Hautage 20-30 minuti, kuni kala on valmis. Lõpuks võib kalale peale valada rõõska või hapukoort. Kõrvale sobib hästi keedetud kartul.
Retseptid pärinevad raamatust «Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda». Tekstide autor on Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Raamatu fotode autorid on Birgit Püve ja Annika Haas. AS Ajakirjade Kirjastus, 2011. aasta.
Septembrikuu oli käesoleval Euroopa kultuuripärandiaastal rahvuskultuuride kuu, mil tutvustatakse erinevaid rahvuskööke.
Oktoobris jätkub Eesti toidu kuu.