Angela Aavik: riik, kus keegi sind ei vaja (9)

Ameerika on kõigi võimaluste maa. Ehkki tänapäeval võiks selle tiitli anda ka näiteks Austraaliale või mõnele muule riigile, kuhu meie noorsugu ummisjalu rohelisemat muru jookseb otsima. Mina valisin enda unistuste kohaks New Yorgi ning tõesti – muru on rohelisem.

Igas metroovagunis on esindatud kõik rassid ja rahvused ning see mitmekesisus ei kõiguta mitte üht neist.  Inimesed magavad seal pärast pikka tööpäeva või räägivad valjuhäälselt sõbraga päevasündmustest. Linnatänavatel ei kohta ühtegi hukkamõistvat pilku, kes teiste riietust mõõdaks. Võiksin hommepäev pidžaamas linna jalutama minna ning keegi ei paneks seda tähelegi. Kui juhuslikult kellelegi otsa kõnnid, on hoopis tema see, kes vabandust palub. Valitseb totaalne anonüümsus. «Kuidas see tunne Eestisse kaasa võtta, et teiste arvamus absoluutselt ei huvita?» küsib Liisbet minult ühel pühapäeval Central Parkis.

Tõesti – Eestis on oluline, et oleksid parem oma naabrist, endistest koolikaaslastest ja tagatipuks ka kogu suguvõsa edukaim haritlane ja karjäärihunt. Keegi ostis uuema auto? Peab ka uuemat vaatama hakkama. Pärast veel keegi mõtleb, et me ei suuda endale uuemat lubada. Käib pidev võistlus, kes on edukaim ning erinemine ei ole hinnas.

Pika metroosõidu ajal hakkasin analüüsima, miks on see nii, et kultuur ja keskkond inimesi nii erinevalt käituma paneb. Saladus peitub selles, et Ameerikas (või mis tahes «rohelise muru maal») pole kellelgi sind vaja. Kui sa pole just suur Hollywoodi staar, ei tea keegi, kes sa oled. Keegi isegi ei tea, et sa siin oled. Kellelgi pole aega vaadata sinu riietust või süveneda, kes kellele otsa kõndis. Kedagi ei huvita, sest neil pole aega, jaksu ega huvi. Ausalt öeldes on see anonüümsus siin nii suur, et see on kohati hirmutav. Ka kuritegevus teab seda.

Elada terve elu nõnda, et sind suuremas plaanis tegelikult ei eksisteerigi…

Eesti oma väiksuses anonüümsust ei paku. Kõik tunnetavad endal teatavat vastutust, sest kui juba välja paistad, tahaks paista võimalikult hästi. Ja ega ju muidu ei tea, kui hästi endal läheb, kui naabri aeda ei kiika. Mure enda kuvandi pärast näitab, et sa pole anonüümne, sa pole siin võõras. Sa tähendad midagi. Usun, et seda muretut meelt ei saagi siit Eestisse kaasa võtta. Eestis on inimestel kanda hoopis teine roll kui megalinnas või suurriigis. Tore on seda siin kogeda, aga elada terve elu nõnda, et sind suuremas plaanis tegelikult ei eksisteerigi… Ehk mõnele see sobib, minule tundub aga pigem hirmutav.

Ei öelda asjata, et tuleb minna mujale, et hinnata olemasolevat. Mul on hea meel, et naaseme peagi Eestisse. Kuigi ma armastan New Yorki, igatsen ma turvalisi tänavaid, ehitusjärgus (kuid igas vallas saavutatavat) elujärge, sotsiaalset turvatunnet ja rõõmu sellest, et keegi peab sind vajalikuks.