SÕBRANNAGA NEW YORGIS: võidab see, kellel on surres rohkem pakendeid ehk kilekott kui inimõigus
/nginx/o/2017/06/28/6824893t1h036c.jpg)
16. oktoober 2018, 06:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne reisile tulekut muutus minu jaoks Eestis väga oluliseks roheline mõtteviis. Üritasin vähem tarbida, oma kohvitopsi ja riidest kotti kaasas kanda ning poest võimalusel ilma plastpakendita toote valida. Ma ei elanud nullkulu järgi, aga üritasin teha paremaid valikuid. Ameerikas nullkulu ei eksisteeri. Mida rohkem on pakendeid, seda uhkem.
Absoluutselt igas poes paneb müüja su ostu automaatselt kilekotti. Esimene kord ei jõudnud ma isegi reageerida, kui müüja mulle juba rõõmsalt plastikkoti ulatas. Võtsime vigadest kiiresti õppust ning nüüd käib teenindajaga suhtlemisel tervitusega automaatselt käsikäes ka lause «aitäh, ma ei soovi kotti». Müüjad vaatavad muidugi suurte silmadega, peaaegu šokeeritult ning küsivad, kas olen ikka kindel. Ilma sekkumiseta leitakse ka kõige väiksemale esemele plastikkott. Näiteks pisikest küünelakki ostes oli müüjal juba kott valmis pandud. Eestis pannakse nii väikesed ostud enamasti lihtsalt letile.
Kilekotid kui inimõigus
Kilekotikultuurile aitab kaasa tõsiasi, et need on nii riide- kui ka toidupoodides tasuta ja esindavad justkui üht inimõigust. Kui Angela pagariärist torti toomas käis ja kilekotist keeldus, seletas teenindaja murelikult, et ta peab alati plastikkotti pakkuma, sest muidu saavad kliendid vihaseks. Enamasti on (toidu)poe kilekotid ka väga õhukesed, mis tähendab, et tihti pannakse mitu tükki üksteise sisse.
Lisaks kilekottidele on ka paljud kaubad ise topeltpakendites. Näiteks suurima pakendiüllatuse auhinna võiks anda tavalisele saiale, mis tuleb topeltkiles. Tavalised on ka erinevad megapakid, kus siis palju väikeseid variante eraldi pakitult sees on. Küll aga on paljudel paberkottidel ja õhukestel riidepoe kilekottidel peal palve, et kotti taaskasutataks.
Lootusetuse tunne
Õnneks leidub linnapildis ka inimesi, kes käivad poes oma riidest kottidega. Valdavalt domineerivad aga siiski kilekotid ja suures plaanis tundub siin pakendimajanduse vastu võitlemine üpris lootusetu. Pole ka meie patust puhtad. Oleme juhuslike poekülastuste tõttu toonud koju rohkem kilekotte kui Eestis terve aasta jooksul. Me ei suuda isegi nii palju prügi toota, et need kõik prügikottidena ära kasutada.
Ajendatuna suurest tarbimisest, milles ka ise innukalt kaasa lööme, plaanin Eestisse tagasi jõudes teha eksperimenti, kuidas võimalikult vähe plastikut ja kõike muud ebavajalikku tarbida. Lööge kampa!