Ema küsib: kas lapsel on tõesti kujuteldav sõber või on meil kummitused?

«Tema nimi pidi Liisa olema. Arvatavasti on väljamõeldud sõpradega jamanud küll ja küll ka teised lapsevanemad. Kuid mul on tõsiselt kõrini sellest, kuidas «Liisa» alati esikohale pannakse ja isegi kass ja küülik, keda enne nii armastati ja nunnutati, peavad tulema peale uut sõpra.

Kui tütar pahandust teeb või midagi lõhub, on selles süüdi «Liisa.» Olukorrad siis sarnased: mina küsin hommikulauas, et kes piima ümber ajas. Issi oli öösel tööl ja tema saabus viimasena, järelikult issi ei teinud. Mina ka ei ajanud ja lastel ju ikka juhtub. Küsisin tütrelt, et miks ta mulle ei öelnud, oleksin aidanud ära koristada. Aga siis tuleb jälle mängu «Liisa». Tema tegi, tema on süüdi jne. Siis lahkub järsku lauast, läheb enda tuppa ja tõmbab ukse kinni. Teisest toast kuulen: «Liisa, sa oled paha! Miks sa nii teed! Ma vihkan sind!»

Kas peaksin pöörduma laste psühhiaatri poole, läheb see üle? Või kõige paranormaalsem – meil ongi mingi kummitus või koduvana, kellest mul mehega aimu pole? Olen väga tänulik, kui natuke nõu saaksin. Aitäh.»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Teie poolt kirjeldatu on suhteliselt sarnane Lindgreni poolt kirjapandud looga Karlsonist ja Väikevennast. Väikevendki oli ju ca 5 aastane, kelle maailma ühel päeval vanemate suureks meelehärmiks tekkis keegi Karlson, kellega koos võti ette mitmesugust: kes sõi ära kõik lihapallid, kommid jms. 

Eks nende nähtamatute sõpradega ole ju selles osas tõesti keeruline faktile kinnitust leida ja ka ümber lükata. Tõenäoliselt teema mingil hetkel üsnagi märkamatult kaotab oma aktuaalsuse. Väljamõeldud kaaslase vahetavad välja teised olemasolevad sõbrad/sõbrannad. Ei saa ju eitada, et tegelikult on väljamõeldud kaaslasel teavad nn plussid – see on ju ideaalne kaaslane, kes käitub vastavalt enda ootustele ja pealegi vastutab kõigi jamade eest. Sellist sõpra vist tahaksid endale paljud. Kui tütar leiab endale lähedase sõbranna/sõbra, siis probleem hajub iseenesest. Liisa roll hakkab tasapisi vähenema.

Liisa olemasolu praegusel hetkel ei tohiks süvendada ega samuti ka alavääristada. Ärge näidake üles ülemäärast tähelepanu/huvi ega ka vaenulikkust – teisisõnu püüdke säilitada neutraalne suhtumine. Kui mingi pahategu aetakse Liisa süüks, siis tuleb lapsega seda olukorda arutada. Ega sõpradel pole ju õigus teha igasugu asju. Seega tagajärgede eest tuleb vastutada tütrel senikaua, kuni ta suudab seda nn Liisat kontrollida. Ja kui Liisa nõuab endale jäätist vms, on see võimalus tütrel harjutada suure sõprusega kaasakäivat jagamist. 

Kui Liisa hakkab aga väga otsustavalt lapse ellu sekkuma: kui tema soovid ja vajadused hakkavad tüdruku enda isiksust kontrollima, siis on põhjust psühhiaatriga nõu pidada. Ohumärgiks seega on olukorrad, kus tüdruk väidab, et Liisa ei luba midagi teha, või käsib/sunnib teda mingil viisil käituma. Seega kui nähtamatu sõber muutub oma olemuselt nii ülekaalukaks et hakkab suunama ja kontrollima, siis on tarvidus kõrvalise abi järele.»