Moskvalanna värvikas kirjeldus: kuidas joogaharjutuses läbikukkumise tõttu elus esimest korda koristaja kutsusin

Kui nad minema ujuvad, võid neile veel midagi järele lausuda, aga mitte laadis: «Et teid hiidkalmaar nahka paneks», vaid midagi lihtsat ja südamelähedast, näiteks: «Ma jätan teiega hüvasti. Ma soovin teile head teed. Teie saatuse pärast ma enam ei muretse.»

Ühesõnaga on see väga raske harjutus.

Keegi ei taha lootsikusse minna. Ükskõik keda ma enne uinumist sinna toppisin: kaks minutit istuvad, siis – sellal kui mina saatesõnu ütlen – kaovad kuhugi. Ma olen justkui see kurjategija, kes tahab suu puhtaks rääkida, enne kui kõigile otsa peale teeb, aga head kutid pääsevad vahepeal pakku. Aga minu omad on ju halvad! Mul on seal kurjategijate lootsik!

Probleem on selleski, et mul on neist kõigist kahju.

Vesi mustab ümberringi, lootsik on ebakindel, nagu ette nähtud, ümberringi udu.

Ma püüdsin ausalt ette kujutada mingisuguseid rahumeelsemaid pilte, aga ei – kottpimedus, külm, istuvad õnnetud kurjategijad, haledad sellised, vaatavad arusaamatuses. Kuidas sääraseid uttu saata? Asi lõppes sellega, et paari päeva pärast nägin unes, et seisan piraadilaeva kaptenisillal, meeskonnaks on minu lootsikust edukalt pääsenud jobud ja nad viskavad mind üksmeelse otsuse põhjal üle parda. Ja kas teate, ma lendan vette ütlematu nördimusega: mina panin nad lootsikusse istuma, aga nemad ei andnud mulle isegi paadikökatsit.

Muuseas, täna otsustasin ma, et kuna mul inimestega midagi välja ei tule, alustan millestki lihtsamast. Asetasin lootsikusse räpased põrandad, laususin neile hüvastijätuks: «Ma ei hakka enam teie saatuse pärast muretsema.»

Ja esimest korda elus tellisin koristaja.

Tegemist oli katkendiga Olga Bešlei blogipostituste põhjal kokku pandud raamatust «Minu pöörane FSB kallim» Postimees Kirjastuselt.